Need armsad ja hirmsad jutud

“Et sa vanaemaga jälle neid hirmsaid surmajutte ei aja…” ohkas ema, kui vanaema mulle külla tuli.

Jah, millegipärast satun ma nende inimestega, kellest ma tõsiselt hoolin, tihti n-ö tabuteemadel rääkima. Jutud sujuvad kergelt, mõnusalt ja helgelt, raasuke naljagi vahest sees. Räägitud saab kõik – neist, kes läinud ja neist, kes veel siin. Neist, kes õelad ja neist, kes lahked. Ebakonventsionaalsed teod ja mõtted niikuinii, vahel tuleb ju neidki tuulutada.

Ehkki ka mulle meeldib väline kenadus, on siiski olulisem, mis koore all peidus on. Ja alles siis, kui seal on rahu – kui kõik need hirmsad jutud on läbi lobisedes armsateks juttudeks saanud – alles siis saab vaadata, et – tõepoolest, rohkem rõhku välisele kenadusele.

Seekord me ei olegi vanaemaga surmast rääkinud. Kõik on ammu räägitud, ammu selge. Kui ühtegi valu ei ole, siis ongi hea olla.

Osa mu mõtetest on nendega, kes läinud. Aga nad on nagunii koguaeg siin, vähemalt fotodena. Kersti mu vasaku õla taga aknalaual, vanatädi printeri taga. Seega ei unusta ma neid nagunii ühekski päevaks, ka mitte kõige kiiremateks. Meelespidamine ei tähenda, et ma neid lahti poleks lasknud. Mõlema puhul on mul see tunne meeles - et nüüd on see läbi, nad on siit läinud. Mul on mu mälestused, aga mitte enam inimest. Mõlema puhul võttis see mõne kuu, nii et pisut rohkem kui klassikaliseks peetud 40 päeva.

… Kui nad elus olid, rääkisid nad mulle vahel noist “keelatud asjadest” – sellest, mida nad siin- ja sealpoolsest asjast arvavad. Ja need olid kenad tunnid… Nii vanatädi kui Kersti armastasid vahest klaasikese võtta ja nii me siis filosofeerisime, nagu vanad naised muiste:). Ma olin 17, kui vanatädi suri, nii et ma olen juba õige kaua noid “vana-naiste-jutte” saanud ajada;).
Kellele mina ükskord oma jutud räägin ja saladused usaldan, seda ma veel ei tea. Küllap see selgub siis, kui seda vaja läheb. Praegu tundub hiiglama võimatu, et Kristofer on ükskord pikk sirge mees, meelekohtades natuke halli… Võimatu!!! Aga ilmselt nii see kord on.
Muide, kui Kristofer sündis, siis üks mu esimesi mõtteid oli talle otsa vaadates, et “ma näen nüüd ära, mis nägu sa päris vanana oled, sest siis ma seda enam ei näe”.

Ma olen mõelnud, et kui inimesi armastada, siis ei ole ükski jutt vale, mida nendega rääkida… Ring on see, mida mööda me liigume. Või siis ellips või spiraal või midagi taolist, aga igatahes kurviline ja ümar.
Üks ots ühel pool piiri, teine ots teisel pool.
Siit tullakse, sinna minnakse… See, et see meid kõiki puudutab, teeb vahel natuke haiget. Ja vahel tundub nii ilus ja loomulik nagu lainete loksumine või möödalendav udusulg.

Pole ju hirmus?