Hüvasti, lapsepõlvetüdruk…

Uudis, mis teeb haiget südame kõige sügavamate soppideni… Väike armas lapsepõlvesõbratar on ÄRA läinud.
Igaveseks.
Ma olen seda sõna - igaveseks - elus palju kasutanud. Teadmata selle tähendust.

… Me kasvasime ühesuguses keskkonnas: armsad emad, humanitaarsed tädid, eesti- ja saksakeelsed muinasjutud, ilusad pildid…
Võiks vist öelda, et me olime sõbrannad. Igatahes pidin ma Sinuga “ilusti mängima” – mida iganes see siis tähendas.
Sina olid noorem. Väiksem. Hapram.
Mina pidin Sind “hoidma”. Ses mõttes, et ilusti mängima.
Ju me vist mängisime. Ilusti.

Sa olid väga hea laps. Palju parem kui mina.

Kui teismeiga mühinal peale tungis, lendasin ma elu tõmbetuultes minema.
Need mu uued mängud ei olnud enam eriti “ilusad” ja nii ei tulnud ma kunagi (k.u.n.a.g.i. K.U.N.A.G.I.) selle peale, et Sind taas endaga koos mängima kutsuma.

Mul olid hoopis teised sõbrad. Sellised, keda head emad oma lastele ei valiks. Kui neilt küsitaks. Ma ei küsinud, vaid läksin ja mängisin oma uute sõpradega uusi mänge.

Sina jäid lapsepõlve. Nukukleitide ja muinasjuttude juurde.

See on midagi, mida ma endale praegu andeks anda ei suuda. Ma olen nii palju “häid tüdrukuid” ära rikkunud – miks ei vedanud ma Sind unelmate sõjatandrile haavu saama?
Miks ei kutsunud ma Sind joomapidudele, kahtlaste kuttidega lõbutsema või veel kahtlasemate tüdrukutega elu avastama?

Miks ma unustasin oma väikese mängukaaslase? Nagu oleksin mina ainukesena suureks kasvanud?

Ma ei tea, mis Sinuga juhtus. Ma võin püüda vihjetest pilti luua, aga see on minu pitseriga pilt. Mida Sina tundsid, ei saa ma kunagi teada.

… Ma ei tea veel, kas ma tulen Su matusele. Kui ma tulen, püüan olla Sinu auks “hea tüdruk” ja “mängida ilusti”.
Mitte karjuda üle saali – “Miks, kurat, miks küll?”

Mul ei ole selleks õigust.
Ma oleksin pidanud seda karjuma Sulle siis, kui Sa elus olid.
Andeks paluda on hilja.