Andestamine või kättemaks?

Algas see mõttekäik minu jaoks Tiiu blogis olnud arutelust, edasi tõi meelde igasuguseid nähtud-kuuldud-kirjutatud teemasid…
Ehkki ma naudiksin viimaste lahti kirjutamist, enese jaoks selgeks analüüsimist, ei tee ma seda. Esiteks võtaks see hullult aega, teiseks ei tahaks ega tohiks ma sellest blogida – selliste teemade taga kipub olema hulgakaupa saladusi, suurem osa neist võõrad. Jäägu need. Kui suudan, kirjutan kuskile mujale ja n-ö ametliku avaldamise jaoks, siis on nii sisemine tsensuur kui ka minuväline toimetamise tase kõrgem.

Kõige skemaatilisemalt jagunevad suhtumised andestamise ja kättemaksu kohta kaheks.

Andestuse pooldajad argumenteerivad vägivalla eitamisega – kättemaks ei lahenda olukorda. Aga mis lahendab, jääb natuke lahtiseks. Andestamine lahendab olukorra andestaja enda jaoks – tema otsus on tehtud, suhtumine paigas ja hing seetõttu natukene kergem. Kuri, olgugi et andestuse saanud kuri, jääb edasi tegutsema, saatjaks andestaja õrn lootus, et andestuse energia kurja peatab.
On vist umbes nii?

Kättemaksu pooldajad kasutavad argumendina kurja peatamist. Et saab oma karistuse (saab kõrvaldatud või likvideeritud) ja seega rohkem kurja ei tee. Ma pean tunnistama, et see kõlab mulle vähemalt osade kuritegude puhul päris turvaliselt. Ainult et nii omakohus kui ka kroonukohus (see meie kolmeastmeline) võivad eksida. Ja toota seega uut kurja, uut valu, uut masendust ja kibedust. Miinusena näen ma ka seda, et ühest kõrvaldatust või likvideeritust jääb maha terve hulk neid, kes selle kõrvaldamise või likvideerimise tõttu haiget saavad. Ja kelle haiget saamine võib genereerida uut kurja. Suitsiidide statistika järgi teeb üks enesetapp haiget umbes kümnele inimesele, pole vist põhjust arvata, et mainitud “kõrvaldamine või likvideerimine” peaks vähemaid puudutama.

Et mis ma ise arvan? Ei tea. Kui teaks, hõikaks kõva häälega välja ja annaks ise endale Nobeli. (Või tüki kooki.) Mõlemas mainitud suhtumises on minu meelest ületamatuid miinuseid.

Lugesin eile ühe kirikumehe kirja, kes rõhutas, et vägivallateo toimumise järel on kõige olulisem toetada ohvreid. Sellega olen ma küll väga nõus – aga pealkirjas esitatud küsimusele see minu jaoks ei vasta.

Hea turvaline on mõelda psühholoogia (või ka astroloogia)sõnastuses ja sedastada olukord metatasandilt a la SEE ON NII või SIIS OLI NII.

Aga seegi tundub petlik. Nagu andestaja eneserahu.

Mis on kriilise massi piiriks, kus mõtlemine lisaks enese hingerahule maailma muudab? Ramloffi meenutades – mitut koopas elavat erakut on vaja, et vägivald väheneks näiteks poole jagu?