Mineviku peegel

ÜHEKS PÕGUSAKS HETKEKS nägin tosinkonna aasta tagust ennast ühes suhtluses peegeldumas.

Ma olen, muide, alati arvanud, et ma pole kuigi palju muutunud.
See arvamus läks nüüd ümberhindamisele.

Pikkade juuste asemel oli siilisoeng, kui välisest rääkida. Ehted, jah, neid rippus ja põimus siis hulga rohkem kui praegu. Noorem, saledam, ilusam… Madalama enesehinnanguga ja sügavamate varjudega silmade all.

Ma olin hüsteerilisem ja sõltuvam. Ma suitsetasin. Ja alkoholi läks hulga rohkem. Ma armusin esimesest pilgust ja tüdisin mõne järgneva pilgu jooksul.

Ma hoidusin ratsionaalsetest põhjendustest. Ma luuletasin.
Filosoofia oli teaduste teadus ja olemise põhjendus.

Mul oli kodu küll olemas, kuid ma elasin stiilis “kus õhtu, seal öömaja”. Ja üleüldse – milleks minna öösel kõrtsist koju, kui võib minna tööle? Hommikul peaks sinna ju niikuinii minema:). Palju parem on vastu hommikut töö valmis teha ja siis koju magama minna. Ma töötasin öösiti ja naasin kontorisse hilisem pärastlõunal.

“… noateral tundsin tantsivat end rada/ ja sala nautisin nii riskinõudvat mängu…” kui lemmikluuletaja sõnu kasutada.

Mul polnud ainsatki lemmiklooma. Isegi hiired ei tahtnud minu külmkapi alla elama tulla… Küllap prognoosisid näljaohtu.

Ma olin väga sõpruskondlik ja väga üksildane korraga.

Ja mis sellest alles on? Galaktikas hääletaja sisetunne ja natuke lemmikmuusikat.

... JA AEG EI PEATU EGA PÖÖRDU...