See NENDE Ameerika...

EILE oli Epu ja Daki raamatute (ja natuke ka blogide) esitlus Tallinnas Déja vu klubis.
Tervelt kolm raamatut korraga - Daki päevikupõhine - millel on lootusi meiemaiseks Bridget Jones´iks saada -, Epu "Minu Ameerika" ja nende ühine õunalugu.

Mingid teemad tulevad elus lainete kaupa. Möödunud suvel juhtus läbi mitme inimsuhte ja läbi paljude raamatute olema NL viiekümnendate laine.
Praegune periood kisub Ameerika lainele. Praegu on lugemislaual Mara Maret Aronovitši "Tagasikäiguga edasi". Loen. Naudin. Ehkki see pole kirjutatud mina-vormis, peategelane on Lea Yontev, tundub mulle lugedes, et Leas ja autoris võiks olla palju ühist... Ja siis mõtlen vahepeal Epu ja tema Ameerika-kogemuse peale. Ehkki mul on "Minu Ameerika" raamatuna lugemata, olen selle raamatu tekstide usin blogilugeja olnud.
Epu Ameerika ja Mareti Ameerika on täiesti erinevad Ameerikad. Üks silmatorkavalt sarnane ühisosa on siiski - mõlema Ameerika sees on Eesti väga tugevalt tunda... Ja... Need Eestid nende kahe Ameerika sees on natuke ühtemoodi, vähemalt aimamise tasandil. Ma ei oska öelda, kas see mulle siis ka nii tunduks, kui ma näiteks lätlane oleks:).
Autorite elukogemuse vahe on ca 30 aastat, faabulate ajavahe umbes 15 aastat. Aga ikkagi on midagi, mis ühest mõeldes teist meelde tuletab. Ja muid eestlasi ka. Maretiga seostub üks teine Ameerika Hääles töötanud ajakirjanik, keda raamatus tähistatakse nimega Dora. (Kui ma õigesti arvan, on tegu ühe mu vanema põlvkonna teleajakirjanikust lemmikuga.) Ja siis keegi, kes on nime saanud ilmselt Sannikovi maa järgi ja näpuotsaga vihjeid VEKSA-ajale ja meie toonasele välisministrile... Ja Dudajavi osa Eesti julgeoleku kaitsmises ja... Ohhh... Kaks õhtut olen lugenud ja nautinud ja ikka on veel osa raamatut ees.
Aga mis on kahe autori puhul tõeliselt lõbus, on see, et mõlemal tundub olevat Ameerikas veidi kitsas. Epu liiga väikesed pargid sekundeerivad Mareti liiga kitsastele koridoridele, kohtumised bürokraatiamasinaga on mõlemale üsna ühejagu ahistavad ja inimesed - nood lihtsalt alati ei mõista...
Eesti on mõlema raamatu ilmumise jaoks hea maa, arvan ma. Piisavalt suur:). Ja piisavalt mõistev.

Selles suhtes olen ma Daki raamatu suhtes "süütum" lugeja, et kuna autori isiksusega ja kirjeldatud inimestega miski ei seostu, saab lihtsalt teksti lugeda ja tegelastele kaasa elada.

Ja Epule oma kirjastuse puhul PALJU ÕNNE!!!! Ma olen veendunud, et kirjastamine kuulub maailma kõige toredamate tööde hulka.

"Mina olen pidu!"

Täna hommikul.
Kristofer: "Emme, lähme pittu. Tahan pidu."
Mina: "Näe, päike paistab, lind laulab. Ongi ju pidu?"
Kristofer: "Ei... MINA OLEN PIDU!"

*
See viimane on muidugi täiesti õige. Kristofer ON pidu.
Laupäeval pidasime tema tubliduse tähistamiseks aga tõepoolest pidu kolmes vaatuses.
Esimene vaatus oli mängukooli lõpuaktusel, kus ta sai elu esimese tunnistuse "edukalt läbitud programmi" kohta. Teine vaatus vanavanemate suvilas, kus vanaema lõkkel lõunat vaaritas ja kolmas kodus suure-suure tema auks küpsetatud koogiga.
Päevakangelane käitus nagu karupoeg Puhh oma austamisõhtul - ´a la "Kolm hurraad Puhhi auks" ja "Emme teeb minule kooki."

Intermezzo hulkuva koeraga

Tuli meie külasoppi üks võõras koer. Üsna kena, suur, natuke paklas karvaga. Suured kenad silmad, pehme ja sametise moega kõrvad. Aga kurjavõitu - hambad on irevil ja millegipärast tunnen ma end mingit abivahendit käes hoides temaga suheldes mugavamalt.
Üldiselt mulle koerad meeldivad. Aga see loom meeldib kaugemalt rohkem kui lähemalt.
Taustast. Ümberkaudsetes majades on neli väikest last (vanuses paarist kuust kuue aastani). Lisaks mul ka koer, kellega ma jalutama tahan minna, aga katsed seda viimasel ajal teha on sellised, et ma seisan suure kaikaga võõra hundikoera ja oma kavka vahel ja üritan suhtekorraldajat mängida.
Ja nüüd küsimus. Mida sellisel puhul tehakse?

* Rääkisin temaga.
Ilusti. Eesti ja vene keeles. Et kodu ootab ja et vaja koju minna.

* Karjusin ta peale.
Kõva häälega. Et jätku mu laps ja koer rahule, igavene nii- ja teistsugune.

* Andsin natuke süüa.
Ja seda tehes oli mul üsna kahetine tunne. Ma ei taha, et ta siin on. Aga veel vähem ma tahan, et ta näljasena siin on.

*Kaebasin peale.
Helistasin KOV keskkonnanõunikule. Jaa, seesama, kellele ma aegajalt konnatunnelite vajadusest ja isetegevuslikest prügimägedest räägin ja kelle lemmikisikute hulka ma kahtlemata ei kuulu. Sain teada, et olen siit külasopist juba teine, kes sel teemal helistab.

Mis ma veel teha saaks? Ma ei taha, et ta ära tapetakse. Kui mul koera ei oleks, hakkaksin ma teda ilmselt pisitasa taltsutama. Aga mul on juba üks koer ja kahte ma ei taha.

Tema luusib ja uriseb. Mina urisen vastu.

Episoode

Mõnikord vaatan oma elu mingeid episoode nagu vaataks filmi. Mitte alati sellist süžee ja seiklustega, pigem nagu mõne filmitudengi või maalikunstniku tehtud videokatsetust.
Värvid. Muusika, millel pole tegelikkusega mingit selget seost. Mingid liigutused, mingid olukorrad... Lahti seletades pudeneks pulbriks. Taustamuusika ja liikumisega oleks nagu veidigi terviklikum.
Tänane päev on selliseid hetki täis olnud. Et ma astun iseendast nagu veidi eemale ja vaatan ennast kõrvalt.
Raamatukastiga mingist trepist üles ronimas. Kaltsukas katkiläinud kingade asemele järgmisi otsimas (ma ei talu uusi kingi, isegi kantud teevad jalad paariks päevaks veriseks), raamatukogus arutamas, kas "Aimee & Jaaguar" on ilukirjandus või ajalugu* , ühel esinduslikul pressikal, maanteel...
Oma sammude kaja oli kõrvus noil erinevatel treppidel ja erinevates koridorides.
Ühe päeva trepid, ühe päeva koridorid.
Ühe päeva rollid.


* Ma ei tea. Kas minu elu on ajalugu või ilukirjandus? Aga Sinu oma?

***

Käisin vannis. Mõned luuletused tulid meelde, kunagi raamatust märkmikesse ringi kirjutatud. Siit ja sealt mõni rida puudu. Otsiks üles... aga siis peaks tule põlema panema. Ja seda ei taha ma teha, lapsuke magab.
Istusin korraks arvutisse, ekslesin oma tavapäraselt sipelgarajalt veidike kõrvale ja leidsin Kareva
luuletused.
Ilusa ja NATUKE sentimentaalse päeva ilus ja VÄGA sentimentaalne lõpp.

Isetegemise uus tase

Niisiis... Vaja on: maltoosat, vett, mett, pärmi ja rosinaid. Ja häid naabreid.

VEEL ÜKS KLAAS JA LAULDES KOJU, jõudsin ma õige mitu korda öelda.

Ja üksiti tervitus samadele naabritele:) Kui inimene, kes elab meist saja meetri kaugusel, ütleb suht esimese asjana, et on meie eluga tänu sellelesinasele saidijupile siin hästi kursis, siis on naljakas küll.

Aga mis põhiline - isetehtud õlu on poe omast hulga parem. Natuke võrreldav Starõi Melnik Zolotojega, aga veel parem.

LAULDES... KUHU IGANES!

Ei ole paremaid, halvemaid aegu ehk Kui mul oleks saba...

Ringleb selline küsimustik. Mina noppisin Daki juurest üles.

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel

Rohelised riided, paljad õlad, ei ainsamatki ehet.

2. mida sa näed oma vasakul pool

Akna taga on hämaruses puuoksad, laial aknalaual on 7 toalille, raamitud fotod Kerstist, Koidulast, vanaemast ja Katsist, kohvitass, kinnine Alekoki Porter, kätekreem ja kõrvarõngad. Laual minust vasakul telefon, kalkulaator ja ca pool kuupmeetrit paberipahna (ajalehed, käsikirjad, mustandid, raamatud...) Kristoferi lasteaia-arve. Ja veel üks tass.

3. mis laulu sa viimasena kuulsid

Tarantino filmimuusikat, eile õhtul.

4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha

Vähemalt kaks:). Sõnu teha ja süüa teha.

5. mida sa ei oska teha?

Ehitada, autot juhtida...

6. kõige imelikum asi, mida oled teinud

Oeh.... Mis aastal? Mis kuus? Millisel nädalal? Ja mis valdkonnast me räägime...? Ma olen teinud VÄGA PALJU imelikke asju. Ma ei tea, mis neist kõige imelikum on.

7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?

Ma ei tea. Ma olen oma praegusega päris rahul.

8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?

Suure. Lehviva ja karvase. Nagu Newfoundlandi koeral. Hea emotsioone väljendada ja suvel kärbseid tõrjuda. Ja sabaga pai teha.

9. sinu kolm pahet

Punane vein, kange kohv, kriminullid.

10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?

Ma ei tea:).

11. tunnista midagi ülesse

Mida jälle? Ja mis valdkonnas...?

Vahepealsest

BLOGIMINE näitab kuidagi eriti selgelt, KUIDAS küll aeg LENDAB.
Ja kui palju on vahepeal juhtunud sellist, et ma tahaksin istuda ja kirjutada sellest siia. Endale - ja Teile, kes Te lugema satute.
Mõtteid ja analüüsi ja muljeid ja tundeid... Aga aega ei ole. Rumal lause, see "aega ei ole". Kõigi ööpäevas on ühepalju tunde.
Tuleb siis aus olla - muuga on kiirem.

Vahepeale on jäänud Prima Vista kirjandusfestival Tartus, mille erksamateks märksõnadeks oleks vast Eesti-Soome luuletajate maavõistlus Genialistide Klubis, Aino Kallasele pühendet seminar, hästi mõnus ööbimine ühes hubases majutuskodus, mõned mõnusad söögimajaavastused, hulk kenasid inimesi, keda ammu näinud pole...

EILE tähistasime Valgerannas luidete vahel Valgusekandja sünnipäeva. Istusime suvalisse kohta maha, sõime mõnusaid suitsukalatükke, jõime veini, mille olime ühise ennustustegevusega ausalt välja teeninud ja rääkisime ära terve rea asju, mis tükk aega poolikult räägitud olid olnud. Kristoferile ja Nupsule näitasime suuna kätte - "Meri on sealpool!", aga nemad eelistasid rohkem peas ja süles elada:).
Jälle üks sellistest hea tundega olemistest - õnnelik lihtsalt olemasolu üle.

*
Kati blogis oli küsimus, et kuidas lõpetaksid lause - ma olen õnnelik, et ma pole... KUSKIL MUJAL.

Külaelust alkoholita

Niisiis, kõrgemalt poolt sunnitud kainus ühes väikeses külas, kus vähemalt üks segment mehi vaba aega - muud aega neil ei ole - poetrepil pudelit kummutades ja jaurates veedab.
Esimesel müügikeelupäeval tõusis poe lähedal tiigi veeres hirmus hala taeva poole - kas me seda Eestit jne.
Naabermaakonda on tosin kilomeetrit ja kogu see mass läks liikvele. Kes jalgsi, kes roomates, õnnelikumad ratta seljas.
Naabermaakonna pood ei pidanud ilmselt läbimüüginumbrites pettuma.
Nüüd, mõned päevad hiljem, on seis stabiliseerunud. Kes enne jauras, ostab viksilt saia-vorsti-keefirit ja kaob kuhugi. Mis ta seal "kusagil" teeb, jääb siinkirjutajale ilmselt teadmata.
Aga kõik on kena ja rahulik. Eesti üle ka enam ei nuriseta.

Ma ei ole IIAL keeldude-käskude maailma pooldanud. Aga antud juhul pean ma möönma, et lauskeeld on elu märksa kenamaks muutnud.