Vahepealsest

BLOGIMINE näitab kuidagi eriti selgelt, KUIDAS küll aeg LENDAB.
Ja kui palju on vahepeal juhtunud sellist, et ma tahaksin istuda ja kirjutada sellest siia. Endale - ja Teile, kes Te lugema satute.
Mõtteid ja analüüsi ja muljeid ja tundeid... Aga aega ei ole. Rumal lause, see "aega ei ole". Kõigi ööpäevas on ühepalju tunde.
Tuleb siis aus olla - muuga on kiirem.

Vahepeale on jäänud Prima Vista kirjandusfestival Tartus, mille erksamateks märksõnadeks oleks vast Eesti-Soome luuletajate maavõistlus Genialistide Klubis, Aino Kallasele pühendet seminar, hästi mõnus ööbimine ühes hubases majutuskodus, mõned mõnusad söögimajaavastused, hulk kenasid inimesi, keda ammu näinud pole...

EILE tähistasime Valgerannas luidete vahel Valgusekandja sünnipäeva. Istusime suvalisse kohta maha, sõime mõnusaid suitsukalatükke, jõime veini, mille olime ühise ennustustegevusega ausalt välja teeninud ja rääkisime ära terve rea asju, mis tükk aega poolikult räägitud olid olnud. Kristoferile ja Nupsule näitasime suuna kätte - "Meri on sealpool!", aga nemad eelistasid rohkem peas ja süles elada:).
Jälle üks sellistest hea tundega olemistest - õnnelik lihtsalt olemasolu üle.

*
Kati blogis oli küsimus, et kuidas lõpetaksid lause - ma olen õnnelik, et ma pole... KUSKIL MUJAL.