Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

neljapäev, mai 31, 2007

See NENDE Ameerika...

EILE oli Epu ja Daki raamatute (ja natuke ka blogide) esitlus Tallinnas Déja vu klubis.
Tervelt kolm raamatut korraga - Daki päevikupõhine - millel on lootusi meiemaiseks Bridget Jones´iks saada -, Epu "Minu Ameerika" ja nende ühine õunalugu.

Mingid teemad tulevad elus lainete kaupa. Möödunud suvel juhtus läbi mitme inimsuhte ja läbi paljude raamatute olema NL viiekümnendate laine.
Praegune periood kisub Ameerika lainele. Praegu on lugemislaual Mara Maret Aronovitši "Tagasikäiguga edasi". Loen. Naudin. Ehkki see pole kirjutatud mina-vormis, peategelane on Lea Yontev, tundub mulle lugedes, et Leas ja autoris võiks olla palju ühist... Ja siis mõtlen vahepeal Epu ja tema Ameerika-kogemuse peale. Ehkki mul on "Minu Ameerika" raamatuna lugemata, olen selle raamatu tekstide usin blogilugeja olnud.
Epu Ameerika ja Mareti Ameerika on täiesti erinevad Ameerikad. Üks silmatorkavalt sarnane ühisosa on siiski - mõlema Ameerika sees on Eesti väga tugevalt tunda... Ja... Need Eestid nende kahe Ameerika sees on natuke ühtemoodi, vähemalt aimamise tasandil. Ma ei oska öelda, kas see mulle siis ka nii tunduks, kui ma näiteks lätlane oleks:).
Autorite elukogemuse vahe on ca 30 aastat, faabulate ajavahe umbes 15 aastat. Aga ikkagi on midagi, mis ühest mõeldes teist meelde tuletab. Ja muid eestlasi ka. Maretiga seostub üks teine Ameerika Hääles töötanud ajakirjanik, keda raamatus tähistatakse nimega Dora. (Kui ma õigesti arvan, on tegu ühe mu vanema põlvkonna teleajakirjanikust lemmikuga.) Ja siis keegi, kes on nime saanud ilmselt Sannikovi maa järgi ja näpuotsaga vihjeid VEKSA-ajale ja meie toonasele välisministrile... Ja Dudajavi osa Eesti julgeoleku kaitsmises ja... Ohhh... Kaks õhtut olen lugenud ja nautinud ja ikka on veel osa raamatut ees.
Aga mis on kahe autori puhul tõeliselt lõbus, on see, et mõlemal tundub olevat Ameerikas veidi kitsas. Epu liiga väikesed pargid sekundeerivad Mareti liiga kitsastele koridoridele, kohtumised bürokraatiamasinaga on mõlemale üsna ühejagu ahistavad ja inimesed - nood lihtsalt alati ei mõista...
Eesti on mõlema raamatu ilmumise jaoks hea maa, arvan ma. Piisavalt suur:). Ja piisavalt mõistev.

Selles suhtes olen ma Daki raamatu suhtes "süütum" lugeja, et kuna autori isiksusega ja kirjeldatud inimestega miski ei seostu, saab lihtsalt teksti lugeda ja tegelastele kaasa elada.

Ja Epule oma kirjastuse puhul PALJU ÕNNE!!!! Ma olen veendunud, et kirjastamine kuulub maailma kõige toredamate tööde hulka.

1 Comments:

At 5:03 PM, Blogger Metsapiiga said...

Mareti pojaga on mul ühine suvine lapsepõlv. Gideon Aranovitch. Küll teemaväline, ent kui keegi, kes Gideonist miskit teab, võiks kontakteeruda.

 

Postita kommentaar

<< Home