Intermezzo hulkuva koeraga

Tuli meie külasoppi üks võõras koer. Üsna kena, suur, natuke paklas karvaga. Suured kenad silmad, pehme ja sametise moega kõrvad. Aga kurjavõitu - hambad on irevil ja millegipärast tunnen ma end mingit abivahendit käes hoides temaga suheldes mugavamalt.
Üldiselt mulle koerad meeldivad. Aga see loom meeldib kaugemalt rohkem kui lähemalt.
Taustast. Ümberkaudsetes majades on neli väikest last (vanuses paarist kuust kuue aastani). Lisaks mul ka koer, kellega ma jalutama tahan minna, aga katsed seda viimasel ajal teha on sellised, et ma seisan suure kaikaga võõra hundikoera ja oma kavka vahel ja üritan suhtekorraldajat mängida.
Ja nüüd küsimus. Mida sellisel puhul tehakse?

* Rääkisin temaga.
Ilusti. Eesti ja vene keeles. Et kodu ootab ja et vaja koju minna.

* Karjusin ta peale.
Kõva häälega. Et jätku mu laps ja koer rahule, igavene nii- ja teistsugune.

* Andsin natuke süüa.
Ja seda tehes oli mul üsna kahetine tunne. Ma ei taha, et ta siin on. Aga veel vähem ma tahan, et ta näljasena siin on.

*Kaebasin peale.
Helistasin KOV keskkonnanõunikule. Jaa, seesama, kellele ma aegajalt konnatunnelite vajadusest ja isetegevuslikest prügimägedest räägin ja kelle lemmikisikute hulka ma kahtlemata ei kuulu. Sain teada, et olen siit külasopist juba teine, kes sel teemal helistab.

Mis ma veel teha saaks? Ma ei taha, et ta ära tapetakse. Kui mul koera ei oleks, hakkaksin ma teda ilmselt pisitasa taltsutama. Aga mul on juba üks koer ja kahte ma ei taha.

Tema luusib ja uriseb. Mina urisen vastu.