Külaelust alkoholita

Niisiis, kõrgemalt poolt sunnitud kainus ühes väikeses külas, kus vähemalt üks segment mehi vaba aega - muud aega neil ei ole - poetrepil pudelit kummutades ja jaurates veedab.
Esimesel müügikeelupäeval tõusis poe lähedal tiigi veeres hirmus hala taeva poole - kas me seda Eestit jne.
Naabermaakonda on tosin kilomeetrit ja kogu see mass läks liikvele. Kes jalgsi, kes roomates, õnnelikumad ratta seljas.
Naabermaakonna pood ei pidanud ilmselt läbimüüginumbrites pettuma.
Nüüd, mõned päevad hiljem, on seis stabiliseerunud. Kes enne jauras, ostab viksilt saia-vorsti-keefirit ja kaob kuhugi. Mis ta seal "kusagil" teeb, jääb siinkirjutajale ilmselt teadmata.
Aga kõik on kena ja rahulik. Eesti üle ka enam ei nuriseta.

Ma ei ole IIAL keeldude-käskude maailma pooldanud. Aga antud juhul pean ma möönma, et lauskeeld on elu märksa kenamaks muutnud.