Episoode
Mõnikord vaatan oma elu mingeid episoode nagu vaataks filmi. Mitte alati sellist süžee ja seiklustega, pigem nagu mõne filmitudengi või maalikunstniku tehtud videokatsetust.
Värvid. Muusika, millel pole tegelikkusega mingit selget seost. Mingid liigutused, mingid olukorrad... Lahti seletades pudeneks pulbriks. Taustamuusika ja liikumisega oleks nagu veidigi terviklikum.
Tänane päev on selliseid hetki täis olnud. Et ma astun iseendast nagu veidi eemale ja vaatan ennast kõrvalt.
Raamatukastiga mingist trepist üles ronimas. Kaltsukas katkiläinud kingade asemele järgmisi otsimas (ma ei talu uusi kingi, isegi kantud teevad jalad paariks päevaks veriseks), raamatukogus arutamas, kas "Aimee & Jaaguar" on ilukirjandus või ajalugu* , ühel esinduslikul pressikal, maanteel...
Oma sammude kaja oli kõrvus noil erinevatel treppidel ja erinevates koridorides.
Ühe päeva trepid, ühe päeva koridorid.
Ühe päeva rollid.
* Ma ei tea. Kas minu elu on ajalugu või ilukirjandus? Aga Sinu oma?
posted by Lee arvutikodu @ 10:27 PM
4 Comments:
*See võiks olla ilukirjandus, millest miski saab ka ajalooks, ent ajalugu ise ei peaks olema eesmärk, sest sedaviisi juhtubki, et kogu ilu jääb kuidagi märkamata. Ilukirjandus on ilusam :)
minu eluke ajalukku ei läe, selleks olen ma liiga tühine (ei ole ma muutnud ilmakorda ega liigutanud paigast mägesid, kui ma just mõnd maailmaimet ei purusta, siis ei mäleta mind 100 aasta pärast keegi).
ilukirjandust minust ei saa, selleks olen liiga asine (ilukirjandusse passiks Armastus suure kirega, suurejooneline romantika, kirega põletatud elu, või vähemalt eeskuju mis vääriks järgimist. aga mina väike, vaikne, maine ja tasane, olen alati vagurake);)
aga pisiasjades peitub jõud. elu. elu mõte. energia.
erinevate treppide erinevat kaja märkamata oleks olemine tühisus.
Ja neid märgates ongi olemine ilukirjandus...
aa.. sellepärast ongi ilukirjandust liiga palju...
Postita kommentaar
<< Home