Pelagia...

Olgu ta nimi siin selline – Pelagia.

Taas kord oli võimalus veenduda, et ma olen halb matuseline – mõte eksleb ringi, sisemised tundlad võnguvad palavikus, küsimus “Miks?” ei taha taanduda…

MIKS TA SURI?

Ma kirjutasin eelmises sissekandes temast kui Lapsepõlvetüdrukust. Aga miks rääkisid kõik matustel olnud temast kui väikesest tüdrukust, ehkki ta hiljuti veerandsaja künnisest üle sai?
Ma süüdistan ennast selles, et ma oma väikese mängukaaslase lapsepõlve maha unustasin – aga ma olengi üks üsna hoolimatu ja unustav tüüp.
Aga kõik teised…?
MIKS polnud noore naise matusel noori inimesi? Noore ja ilusa naise…

Kas KÕIK UNUSTASID TA LAPSEPÕLVE MAHA?

Ja kui see oleks õige – et kõik ta lapsepõlve unustasid – siis miks nägin ma kirstus hoolitsetud juukselõikuse ja kolme kõrvarõngaga NAIST, mitte last. Tüübilt nagu noor Madonna, kui see midagi ütleb.

… Trotslik ilme suunurkades – ka seda ei meigi parimgi laibajumestaja. Kas ma eksin oletades, et tavaliselt meigitakse lahkunud pigem rahulikumaks ja leebemaks, valudest kaugemale?

Jah, ma olen rööpast väljas.
Iga toll mu “ajakirjanduslikust kõhunahast” või siis “haigest paranoiast” karjub – midagi siin ei klapi.

Ja teha ei ole midagi. Mullast ollakse tulnud, muld katab lõpuks kõik… Nii öeldakse…
Tegelikult me ju ei ole – mullast tulnud…?
Aga miks siis nii öeldakse…?