Petrone Prindi blogimäng

Blogimängu taustast. Kirjastaja Epp Petrone algatas millalgi oma blogis mängulise arvustuste jada - kes kirjutab oma blogis mõnest tema publitseeritud raamatust, saab kingituseks raamatu.
Registreerusin mängu, aga kirjutada polnud aega. Kui postiljon mulle Epult pakikese tõi,oli omapoolse panusega juba kiire:).
Tui raamat puudutas mind. Mitte sügavalt ega isiklikult vaid umbes nagu leebe suveõhtune tuuleiil - suled nautides silmad ja lased hetkel olla.
Aitäh, Epp ja Tui. Ja nüüd midagi arvustuselaadset. Ma ei valda seda žanri kuigivõrd, seega palun mitte palju loota:).

Raamat nagu pärlikee

Tui Hirve debüütromaan “Tähe tänav” annab mõnusa lugemise õhtuks, mil magada veel ei taha ja mõelda enam ei taha.
Peategelane Hedda läheb läbi oma noore elu, boheemlaslik-daamilik-lohakas rõivas üll, silmavärv pisut laiali ning muusika hinges ja teadvuses värelemas. Muusika on tema suurim arm ja usk, lootuste ja pettumuste tekitaja. Seda, et Hedda tõsiseimalt võetav suhe on suhe muusikasse, aktsepteerib autor ka alapealkirjas – per musica ad astra.
Muusika toob Hedda ellu ühe mehe teise järel – ainsateks ühendavateks omadusteks keskmisest kõrgem intellektitase ja absoluutne sobimatus tõsisemaks suhteks.
Üks kummaline küsimus tekkis… Kas Hedda elab muusikas läbi soovi sublimeerida armastuse ja läheduse puudumist või eelistab ta selliseid mehi seepärast, et soovibki keskenduda vaid muusikale ega soovi oma pühendumises segamist?
Mõtlesin selle üle pikalt ja lappasin raamatut eest taha ja tagant ette – et leida see õige vihje. Ei leidnud – kui mitte pidada vihjeks viiteid armastatud tädide Luisa ja Sohvi eludele.
Raamatu plussiks võib pidada mõningaid tõelisi pärle – suurepäraseid lauseid, mis kompenseerivad väikesi liimijälgi, mida erinevate stseenide järjestuse vahel siin-seal näha võib. Näiteks see lause: “Iga stiil hajub lähemal vaatamisel laiali detailide reaks”. Või “Päritolu ununedes jääb kunst alati millestki olulisest ilma”. On ju mõnusad?
Head on ka inimeste kujutised. Tui kannab endas võimet ja oskust kasutada sõnu nagu pintslit ning maalida inimestest portreed – peenejoonelised maalid, mille taust tundub aristokraatlik, kuid inimeste ilmed avatud ja elulised.
Raamat lõppeb samamoodi nagu algabki – eikusagil. Iga lugu, iga episood on üheks pärliks peategelase kaelakees.
On selge, et tagakaane kättejõudmine seda rida ei lõpeta.
Raamatus on ruumi ja loovust. Autoris samuti;).