Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

teisipäev, september 30, 2008

Eelneval teemal veelkord

Üks luuletus Felice Schragenheimilt, aastast 1939, raamatust "Aimee ja Jaaguar", Valgusekandja ja siinkirjutaja tõlgituna.

Komplitseeritud siseelu

On sõnal "Keelatud" suur algustäht,
et igaühel meist see oleks näht.
On pingid kollased ja hirm on homse ees.
Said keelumärgi kino, ujumine, tants
ja võrdsed õigused ja ehted-elegants,
vaid murel tohib olla koht me mõtetes.

Seepärast lahkuda siit pole paha -
jääb sihtpunkt ette, valu seljataha.
Mind võõrana viib võõrsile mu rada.
Kuid ometi on minnes silmad vees,
sest s i i n n e elurütm on igas sammus sees.
Ja kodu ma ei suuda unustada.

Mina 30ndate Saksamaal

Et siis väljarändaja... Jah, ilmselt küll.

Your result for The Would You Have Been a Nazi Test...

The Expatriate


Congratulations! You are not susceptible to brainwashing, your values and cares extend beyond the borders of your own country, and your Blind Patriotism does not reach unhealthy levels. If you had been German in the 30s, you would've left the country.





One bad scenario -- as I hypothetically project you back in time -- is that you just wouldn't have cared one way or the other about Nazism. Maybe politics don't interest you enough. But the fact that you took this test means they probably do. I'm gonna give you the benefit of the doubt.


Did you know that many of the smartest Germans departed prior to the beginning of World War II, because they knew some evil shit was brewing? Brain Drain. Many of them were scientists. It is very possible you could have been one of them.



Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930's, you would not have been a Nazi.








The Would You Have Been A Nazi? Test

- it rules -

Take The Would You Have Been a Nazi Test at HelloQuizzy

esmaspäev, september 22, 2008

Pööripäev

Jah, see on jälle SEE tunne.
Liblika tiivalöök teisel pool maakera oli nii ammu, et see jäi märkamata. Esimene kollane leht oli samuti üsna ammu, võib-olla kunagi juulis…
Tunne, et “Suvi on läbi!” on juba tuntud, ehkki esimesest öökülmast metsa taga sain ma teada augusti lõpus märksa põhjapoolsemas piirkonnas olles. Päevitades, kusjuures.
Niisiis, kõik märgid uuest (aasta)ajast on kohal enne, kui (aasta)aeg ise.

See on… vist… igasugustes muudes asjades samamoodi.

**

Olin täna haige. Võib-olla olen homme ka, samas on üks huvitav konverents, kuhu minna tahaks... Ei tea veel.
Mässin end kõigesse, mis mulle hästi on öeldud, nagu suurde punaseruudulisse pleedi, ja lähen jälle magama.
Näen pööripäevaunesid.

laupäev, september 20, 2008

lihtsalt tänane

Ma ei ole ammu kirjutanud. Nagu sellistel aegadel ikka, kaalun ma tõsiselt, kas ma üldse peaksin siin kirjutama.
Vahel lihtsalt on nii, et aus olla tundub raske ja keeruline. Ja valetamine tundub ka tobe.
Sellesse dilemmasse jäävad kinni ka need mõtted, mida oleks lihtsalt vahva lahti kirjutada. Nii ma ei kirjutagi nädalate kaupa siia midagi ning lohutan end mõttega, et ega ma ju ei peagi. Issand hoidku, maailmas on mitteblogivaid inimesi hulga rohkem kui netipäeviku pidajaid.
Ma ei tee neil aegadel oma blogi lahtigi.

Ometi ajab mingi jõud mu siia tagasi. Ligilähedaselt selle tunde baasil, et “kui ma blogida suudan, olen ma piisavalt avatud, et end hästi tunda”.
Vabatahtliku tööga oli kunagi niisamuti – et kuni ma jõuan seda teha, on ka mu muu tööga kõik korras.
A propos, ma tahan vabatahtlikuks tagasi. Usun, et võtan uuel nädalal selle teema käsile ja leian endale midagi. Umbes kaks tööpäeva jagu aega kuus võiks ma ju leida…?

Okei, mitteblogimise ja aususe juurde tagasi.
Mul on olnud emotsionaalselt rasked ajad. Peresuhete plaanis. Kedagi peale enda ma selles süüdistada ei saa. Ja ennast ka ei tahaks väga süüdistada, sest ma pole enesesüüdistusteks piisavalt õnnetu.

Üle paljude kuude oli meil Katsiga täna tunne, et me saame olla teineteise vastu pisiasjadeni ausad. Ja selle juures veel naerda ka.
See oli hea, lausa suurepärane tunne.

Ma ei taha teda mitte kunagi kaotada. Ma ei taha kunagi kaotada oma lugupidamist tema suhtes, imetlust tema vastu ja usku temasse. Võimalust temaga koos naerda ja rõõmu temaga koos ükskõik mida teha. Näiteks moosi, nagu me täna tegime.

Suhete täpne olemus ja iseloom on, ausalt öeldes, ülalloetletu kõrval mõnevõrra vähem tähtsad.

… Saatsin oma tüdruku linna deitima. Ja mul on kerge, helge ja tüüne tunne.

Elu võib muutuda ja teiseneda, aga elu jätkub. Elu on elu. On elu.

kolmapäev, september 03, 2008

Olin ära

Olin lihtsalt ära, nädala ja veel ühe päeva. Polegi täpselt tähtis, kus just.
Tähtis oli see tunne - ma võin tõmmata juhtme seinast ja minna.

Alles siis, kui ma olin otsustanud, et jah, tõesti-tõesti, lähengi, alles siis sain aru, kui väga mul seda tegelikult vaja on.
See on vist sama tunne, miks tublid kodu valvavad koerad aegajalt omapäi hulkumas käivad - on vaja.

(Enne minekut oli selline tempo peal, et ausõna, ma arvasin, et see ei saa nii olla. Aga sai. Minutilugeja oli peal, aga kõike jõudsin, mida vaja oli. Ja väikeseid meeldivaid üllatusi peale selle, näiteks käisime Katsi ja seltskonna heade sõpradega reedel enne Katsi sünnipäevapidu Võhandul parvetamas.)

Aeg on relatiivne, ma olen seda terve teadliku elu arvanud. Kui ma suureks saan, kirjutan sellest raamatu:P.

Kui ma eelmise nädala esmaspäeval ära läksin, oli kummaline ja otsekui õhku mööda kõndiv tunne. Viimase hetkeni ei uskunud, et ma tõesti kõigega valmis sain. Viimase vajaliku tekstijupi saatsin Unekotile smsiga. Ja siis oligi saba seinast väljas.

... 8 päeva internetita, 8 päeva eemal kõigest, mida olen harjunud igapäevaseks pidama. Mitte ridagi kirjutamist, ainult paar töökõnet. Inimesed, kes teavad mind õige veidi teistsugusena kui need inimesed, kellega peamiselt suhtlen.
Täiuslik, ma ütlen.

Nüüd... Harjun vaikselt. Olen natuke kirjutanud ja natuke toimetanud ja tunnen nt kulka aruande vormi ära, kui mulle seda eemalt näidatakse.

Praegu istun Unekoti arvutis, sest metsa tagant kadus täna ennelõunal netiühendus. Unekotti pole kodus, aga sellest, mida ta teeb, räägib ta ise. Kui vajalikuks peab. Või siis ei räägi, kui ei pea.

Elu on ilus, kui vaatad teda selle nurga alt, kust ta ilus paistab.