lihtsalt tänane

Ma ei ole ammu kirjutanud. Nagu sellistel aegadel ikka, kaalun ma tõsiselt, kas ma üldse peaksin siin kirjutama.
Vahel lihtsalt on nii, et aus olla tundub raske ja keeruline. Ja valetamine tundub ka tobe.
Sellesse dilemmasse jäävad kinni ka need mõtted, mida oleks lihtsalt vahva lahti kirjutada. Nii ma ei kirjutagi nädalate kaupa siia midagi ning lohutan end mõttega, et ega ma ju ei peagi. Issand hoidku, maailmas on mitteblogivaid inimesi hulga rohkem kui netipäeviku pidajaid.
Ma ei tee neil aegadel oma blogi lahtigi.

Ometi ajab mingi jõud mu siia tagasi. Ligilähedaselt selle tunde baasil, et “kui ma blogida suudan, olen ma piisavalt avatud, et end hästi tunda”.
Vabatahtliku tööga oli kunagi niisamuti – et kuni ma jõuan seda teha, on ka mu muu tööga kõik korras.
A propos, ma tahan vabatahtlikuks tagasi. Usun, et võtan uuel nädalal selle teema käsile ja leian endale midagi. Umbes kaks tööpäeva jagu aega kuus võiks ma ju leida…?

Okei, mitteblogimise ja aususe juurde tagasi.
Mul on olnud emotsionaalselt rasked ajad. Peresuhete plaanis. Kedagi peale enda ma selles süüdistada ei saa. Ja ennast ka ei tahaks väga süüdistada, sest ma pole enesesüüdistusteks piisavalt õnnetu.

Üle paljude kuude oli meil Katsiga täna tunne, et me saame olla teineteise vastu pisiasjadeni ausad. Ja selle juures veel naerda ka.
See oli hea, lausa suurepärane tunne.

Ma ei taha teda mitte kunagi kaotada. Ma ei taha kunagi kaotada oma lugupidamist tema suhtes, imetlust tema vastu ja usku temasse. Võimalust temaga koos naerda ja rõõmu temaga koos ükskõik mida teha. Näiteks moosi, nagu me täna tegime.

Suhete täpne olemus ja iseloom on, ausalt öeldes, ülalloetletu kõrval mõnevõrra vähem tähtsad.

… Saatsin oma tüdruku linna deitima. Ja mul on kerge, helge ja tüüne tunne.

Elu võib muutuda ja teiseneda, aga elu jätkub. Elu on elu. On elu.