Olin ära

Olin lihtsalt ära, nädala ja veel ühe päeva. Polegi täpselt tähtis, kus just.
Tähtis oli see tunne - ma võin tõmmata juhtme seinast ja minna.

Alles siis, kui ma olin otsustanud, et jah, tõesti-tõesti, lähengi, alles siis sain aru, kui väga mul seda tegelikult vaja on.
See on vist sama tunne, miks tublid kodu valvavad koerad aegajalt omapäi hulkumas käivad - on vaja.

(Enne minekut oli selline tempo peal, et ausõna, ma arvasin, et see ei saa nii olla. Aga sai. Minutilugeja oli peal, aga kõike jõudsin, mida vaja oli. Ja väikeseid meeldivaid üllatusi peale selle, näiteks käisime Katsi ja seltskonna heade sõpradega reedel enne Katsi sünnipäevapidu Võhandul parvetamas.)

Aeg on relatiivne, ma olen seda terve teadliku elu arvanud. Kui ma suureks saan, kirjutan sellest raamatu:P.

Kui ma eelmise nädala esmaspäeval ära läksin, oli kummaline ja otsekui õhku mööda kõndiv tunne. Viimase hetkeni ei uskunud, et ma tõesti kõigega valmis sain. Viimase vajaliku tekstijupi saatsin Unekotile smsiga. Ja siis oligi saba seinast väljas.

... 8 päeva internetita, 8 päeva eemal kõigest, mida olen harjunud igapäevaseks pidama. Mitte ridagi kirjutamist, ainult paar töökõnet. Inimesed, kes teavad mind õige veidi teistsugusena kui need inimesed, kellega peamiselt suhtlen.
Täiuslik, ma ütlen.

Nüüd... Harjun vaikselt. Olen natuke kirjutanud ja natuke toimetanud ja tunnen nt kulka aruande vormi ära, kui mulle seda eemalt näidatakse.

Praegu istun Unekoti arvutis, sest metsa tagant kadus täna ennelõunal netiühendus. Unekotti pole kodus, aga sellest, mida ta teeb, räägib ta ise. Kui vajalikuks peab. Või siis ei räägi, kui ei pea.

Elu on ilus, kui vaatad teda selle nurga alt, kust ta ilus paistab.