Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

reede, mai 16, 2008

Elu ei ole lill...

... elu on LILLEAED!

Olen nädalakese veetnud nii, et pilgu ekraanilt tõstmine on tähtsündmus. Ja raamatute hulgilattu vedamine kohe tippsündmus - saab kõndida ja selga sirutada ja tassida ja... Üleüldse pidu!
(Mind on mugav pidada, eks?)

Ja TÄNA... Täna õhtul olen ma sisse lakkunud pudeli head veini, rohinud puhtaks lillepeenrad ja põõsaalused ning istutanud maha kastitäie uusi lilli.

Ma olen õnnelik! Milline TÜHERMAA ja PRÜGIMÄGI siin olid, kui me siia kolisime! Mina, nagu ikka, tegin halva mängu juures rõõmsa näo ja serveerisin veini - midagi muud pole ma kunagi teha osanud.
Ja nüüd... Nagu PÄRIS!

See on vapustav tunne, kui kevadel on midagi iseenesest olemas. Hekk läheb õide. Lilled kasvavad. Salatipea kerkib nagu nõiaväel, meliss lokkab, basiilikut saab toidu peale näpistada...

Ma ei hakka sel aastal mingit köögiviljakasvatust aretama. Mul on liiga palju tööd ja Katsi ei tahaks kah täiendavalt koormata. Olgu lihtsalt muru ja lilli. Turg töötab, sealt saab juurvilju. Tomatid ja kurgid - et oleks kindel, et miskigi on puhas. Ja kõik.

Kevad, lemmikaeg...

teisipäev, mai 13, 2008

Kuidas teada, et sind armastatakse?

Rääkisin möödunud laupäeval ühele sõbratarile ühe väikese loo. Ja tema palus, et ma selle talle kirja paneks - soovitavalt nii, et teised ka lugeda saaks.
No blogi ON ilmselt lollikindel lahendus:).

Niisiis - ainuüksi fakt, et sa oled praegu elus, olgu sulle tõenduseks, et sind armastatakse... See mõttekäik on pärit ühelt mu kunagiselt lõpmata armsalt koostööpartnerilt, öeldud päeval, mil tapeti üks... üks teine kena inimene.
Olen selle üle läbi aastate mõelnud. Vahel nõustudes, vahel vaieldes. Mõlemat mõttes, sest kellega neist asjust ikka rääkida.

Seekord tuli jutuks... Veini vist oli palju...

... Igal hetkel on võimalus kohtuda oma surmaga. Ja piisab tõdemusest, et oled elus, et uskuda - sind armastab keegi.
Sind kui inimest, sind kui loojat, sind kui juhuslikku möödujat...

pühapäev, mai 11, 2008

Emalt õpitud

Kuskil blogides jookseb meem – mida oled sina oma emalt õppinud. Või kuidas see sõnastus täpselt oligi.
Mina olen oma emalt päris palju üle võtnud.
KERGEMEELSUSE näiteks. Vastandina raskemeelsusele ehk depressiivsusele. Ja VABAMEELSUSE. Vastandina siis vangimeelsusele.
Need vastandused on ka ema öeldud. Talle meeldib sõnadega mängida ja neisse niimoodi rohkem mõtet sisse panna.
Teemat edasi arendades – kindlasti on emalt pärit minu armastus PÄEVAVARGUSTE vastu. Nii võiks nimetada üht meie mängu, kus tähtis püha peetakse ära päevajagu varem. Siis, kui enamik inimesi tegeleb palehigis selle ettevalmistamisega. Siis saab õigel päeval rahulikult midagi muud teha – ja ongi päevake sujuvalt varastatud.
Nii näiteks pidasime me eile emadepäeva pikniku ära. Ja täna on suurepärane kodune tööpäev. Nii et – ettevaatust, päevavargad tegutsevad.

Veel emalt õpitut… Väike, kuid kindel rõõm on olulisem kui nii suur ja tõsine eesmärk, mida õigupoolest nagu sõnadessegi ei oska panna.
Rõõm elust on kõigi pärisosa, nii suurte kui ka väikeste.

… Tunded on tähtsad. Nii enda kui ka teiste omad.
Tunded on enamasti tähtsamad kui tavad ja kombed ja tõekspidamised ja hea toon.

… Intuitsiooni peab järgima. Eriti kui olud seda soosivat tunduvad.
Sisemine ja välimine jõgi voolavad kooskõlas. (See pole ema lause, aga mõte on küll temalt.)

… Alati saab natuke rohkem pingutada.

… Enne teistelt millegi ootamist tuleks midagi omalt poolt pakkuda. Ja – alati saab endast natuke rohkem anda.

… Kui on hea olla, siis ongi hea.

Head emadepäeva, ema!!!!!

reede, mai 09, 2008

Kohvist veel

16. aprillil kirjutasin, et ei hakka oma kohvisõltuvusega võitlema. Et las ta olla.
Lõppeks on mul madal vererõhk. Lõppeks on kohv osa mu iseolemisest. Ja üks ema ja minu vahelistest seostest.
Ja üks maitsev jook...

Imede-ime, aga Smaragdi kommentaar pani mu seda teemat veel korraks läbi kaema.
... sest tõepoolest, kogused olid aina suurenenud, paraku koos kasvava kohvinäljaga. Mingit füüsilist ebameeldivust see mulle kaasa ei toonud, ainult teadmise, et ma pole päris vaba. Ja see tunne, mida see teadmine tõi, mulle ei meeldinud.
Nojah, mõtlesin ja mediteerisin, torkisin teemat ettevaatlikult... keeleotsaga, nagu vahel torgitakse tuikavat hammast... ja otsustasin proovida, kuidas toimib elu kahe tassi kohviga päevas. Üks varahommikul, teine päeval kahe ja kolme vahel.
Toimib! Ilma jamadeta.
Sealt allapoole ma ilmselt esialgu ei lähe ka.

Ehkki, ma tegin endaga loomkatse - möödunud laupäeval jõin päeva esimese kohvi 14.30. (Ja see oli ainult väike kohv!) Selleks ajaks oli maailm kaotanud lõhnad ja värvid ning mul oli tänaval liikumisega natuke raskusi, et mitte möödujatega kokku joosta. Piirjooned olid ähmased jne. Ja peas juba tuikas.
Aga... Uhke tunne oli ka - see on vist võimalik!!!

Ma jätkan oma kahe tassiga. Aga ma tean, et siit saab veel edasi minna. Isegi mina saan.