Elu ei ole lill...

... elu on LILLEAED!

Olen nädalakese veetnud nii, et pilgu ekraanilt tõstmine on tähtsündmus. Ja raamatute hulgilattu vedamine kohe tippsündmus - saab kõndida ja selga sirutada ja tassida ja... Üleüldse pidu!
(Mind on mugav pidada, eks?)

Ja TÄNA... Täna õhtul olen ma sisse lakkunud pudeli head veini, rohinud puhtaks lillepeenrad ja põõsaalused ning istutanud maha kastitäie uusi lilli.

Ma olen õnnelik! Milline TÜHERMAA ja PRÜGIMÄGI siin olid, kui me siia kolisime! Mina, nagu ikka, tegin halva mängu juures rõõmsa näo ja serveerisin veini - midagi muud pole ma kunagi teha osanud.
Ja nüüd... Nagu PÄRIS!

See on vapustav tunne, kui kevadel on midagi iseenesest olemas. Hekk läheb õide. Lilled kasvavad. Salatipea kerkib nagu nõiaväel, meliss lokkab, basiilikut saab toidu peale näpistada...

Ma ei hakka sel aastal mingit köögiviljakasvatust aretama. Mul on liiga palju tööd ja Katsi ei tahaks kah täiendavalt koormata. Olgu lihtsalt muru ja lilli. Turg töötab, sealt saab juurvilju. Tomatid ja kurgid - et oleks kindel, et miskigi on puhas. Ja kõik.

Kevad, lemmikaeg...