Kohvist veel

16. aprillil kirjutasin, et ei hakka oma kohvisõltuvusega võitlema. Et las ta olla.
Lõppeks on mul madal vererõhk. Lõppeks on kohv osa mu iseolemisest. Ja üks ema ja minu vahelistest seostest.
Ja üks maitsev jook...

Imede-ime, aga Smaragdi kommentaar pani mu seda teemat veel korraks läbi kaema.
... sest tõepoolest, kogused olid aina suurenenud, paraku koos kasvava kohvinäljaga. Mingit füüsilist ebameeldivust see mulle kaasa ei toonud, ainult teadmise, et ma pole päris vaba. Ja see tunne, mida see teadmine tõi, mulle ei meeldinud.
Nojah, mõtlesin ja mediteerisin, torkisin teemat ettevaatlikult... keeleotsaga, nagu vahel torgitakse tuikavat hammast... ja otsustasin proovida, kuidas toimib elu kahe tassi kohviga päevas. Üks varahommikul, teine päeval kahe ja kolme vahel.
Toimib! Ilma jamadeta.
Sealt allapoole ma ilmselt esialgu ei lähe ka.

Ehkki, ma tegin endaga loomkatse - möödunud laupäeval jõin päeva esimese kohvi 14.30. (Ja see oli ainult väike kohv!) Selleks ajaks oli maailm kaotanud lõhnad ja värvid ning mul oli tänaval liikumisega natuke raskusi, et mitte möödujatega kokku joosta. Piirjooned olid ähmased jne. Ja peas juba tuikas.
Aga... Uhke tunne oli ka - see on vist võimalik!!!

Ma jätkan oma kahe tassiga. Aga ma tean, et siit saab veel edasi minna. Isegi mina saan.