Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

pühapäev, aprill 27, 2008

Isiklikke avastusi Stepiloomale

Küsisid - saad vastuse.
Niisiis - sõnad, mis on kaua olnud sõnad, kuni ma nende tähendust TUNDMA hakkasin. Siis oli heureka!

Aeg – ma olen “ajapede”. Aeg lummab mind nagu laboratoorium keemikut või ilukeskus beibet. Ma tahan teda tunda, salvestada, koguda, kantida, kinkida, põimida, vahetada… Minevik ja tulevik on nagu joodikule pudelid – antagu ainult!

Antiik – muidugi ma teadsin sellest. Lapsest saati. Zeus ja Athena olid samasugused muinasjututegelased nagu Hansuke ja Greteke. Kuni nädal Kreekas mu emotsionaalselt läbi uhas – see kõik on kordades enam PÄRIS, kui ma kunagi mõelda olen osanud.

Astroloogia – teate kõiki neid päikesemärke ja tähtkujusid ja “kuidas jäär-kaaludega-sobib?” jutte. Ma arvasin, et see on seltskonnamäng. Kuni ma aru sain, et tegelikult on astroloogia sümbioos matemaatikast ja psühholoogiast. Ja et sel on tõepoolest tuhandeid aastaid mõte sees olnud.

Maalid – KUI PALJU saab panna tundevarjundeid piiratud suurusega lõundile, käeulatuses vaid pintselt ja paletitäis värve… Ikka väga palju… Vahel on kunstinäitusel tunne, et jalad ei kanna enam – emotsioone on liiga palju. Tahaks imbuda maali sisse ja tunda sekund-sekundilt kunstniku mõtteid.

Mäng - sarnaselt Vahingule kütkestab mind Spiel. Inimestega, süsteemidega, millega iganes. Saada naeratama tusane ettekandja, veenda ümber keegi, kes usub end olevat teinud lõpliku otsuse, saada inimesed ohverdama väärtuslikuimat, mis neil on – aega ja hingejõudu… Luua midagi kellegi teise käte või sõnadega. (Ja üldse ei pane pahaks, kui minuga mängitakse!)

Renessanss – kaugeltki mitte ainult see, mis ajalooõpikus kirjas. Iga taassünd, iga unustatu uuesti avastamine on renessanss.

Seks – kes sellest ei räägiks. Päevalehesabast pornokani, turuplatsilt parlamendini. Ma rääkisin sellest ka ja räägin senimaani – peites endasse teadmise, et TEGELIKULT on seks sõnadeülene müsteerium.

Tasakaal – seda on nii harva tunda. Mõnikord olen tabanud end ostukeskuses kärusid ühele joonele lükkamas, et maailmas rohkem harmooniat oleks…

Teadmine – on vapustav, natuke hirmutav ja imeliselt ilus, kui palju teadmisi maailmas olemas on! Ma mäletan erinevaid sähvatusi: astronoomia, füüsika, rakuõpetus…
Viimane heureka!-kogemus puudutab personalijuhtimist.

Usk – sarnaselt seksiga ei ole usku võimalik sõnadesse panna. Selle ala parimad, keda ma lugenud olen, – Henry Nouwen näiteks –, räägivad inimlikkusest, mitte jumalikkusest.

Aitab ka või? Jätan nimelised pallid veeretamata. Kes tahab, see kirjutab.

teisipäev, aprill 22, 2008

Heade ürituste kuhjumise reegel

Kas teil on ka vahest nii?
Et suurepärased, ülimalt nauditavad ja kaua oodatud üritused kuhjuvad kõik ühesse lühikesse aega?
Sellised ettevõtmised, mille eel tahaks nautida, et midagi niisugust ees ootab? Siis võtta asjast endast viimast ja siis mõnuleda veel natuke aega järelmaitse man?
Aga selle asemel rabeled nagu l--s laadapäeval, nahk seljas märg, jõudmata õigupoolest midagi tunnetada?

Näiteks mu viimane nädalavahetus.
Kooliaasta huvitavaim tsükkel - organisatsioonikäitumine.
Kaks päeva. Ja vajadus teisest loobuda, sest tollel päeval on mu lemmikluuletaja proosakogu esitlus. Tartust koju, laipväsinuna voodisse, järgmisel varahommikul mere taha.
Suurepärane pidu - ma olen seda umbes pool aastat oodanud ja selle raamatu ilmumise nimel tööd teinud.
Nagu ma olen oodanud ka Katsiga koos saarele sõitu - ilus kevad ja mitu kohta, kuhu seal minna võiks.

... Aga sama päeva õhtul tulevad külla Valgusekandja ja Fiilsiil ning lõpuks ometi õnnestub kuulata neist esimese palverännu-kogemust ning mõlemaga naasama-juttu ajada.
Jälle miski, mis mulle kustumatut rõõmu valmistab ja milleks kogu olemusega valmistuda tahaks.

Aga kiire on. Ja uni tuleb peale ja veinipeekergi jääb lõpuni tühjendamata.
48 tundi ja kolm nii head inimkogemust...

*

Nüüd on jälle rahulikum periood. Tee oma tööd, Lee, ja ära nõua, et iga hetk oleks tipphetk.
Kuni...

*

Mai keskel peaksin ma sõitma Moskvasse, olema koolis ja ühel toredal sünnipäeval. (Pluss saama kokku paar lehekest, olema tööl kirjastuses ja olema tore emme. Need funktsioonid on nii loomulikud, et jäävad tihti mainimata.)
Kõik mainitu kuhjub ühte lühikesse ajavahemikku.

Kas pole kaunis? Ilmselt valin eestimaised asjad - saan kokkuvõttes rohkem:). Aga ikkagi - miks on mitu üritust, millest tahaks osa võtta, enamasti ühel ja samal ajal?

Murphy, donnerwetter...!

kolmapäev, aprill 16, 2008

Kohvisõltuvus – võidelda või leppida?

Täna tuli siis MÕTE – saaks õige sõltuvusest lahti! Eile käisin verd andmas ja pärast seda on tavaliselt ikka mingi kiiks peal.
(Näiteks, et enam ma ei joo. Sest pärast vereandmist kipub alkohol kuidagi iseäranis hästi peale minema, mistõttu ma olen sattunud ikka väga kentsakatesse olukordadesse.)

Seekord veetsin vere andmise järel täiesti kaine õhtu. Jäin lihtsalt poodi hiljaks ja juhusliku mööduja käes nägin ka ainult “Tauruse” õlut.
Kuskil on piir. Minu oma jääb siiapoole “Taurust”. Juhin tähelepanu sellele, et siiapoole juhuslikku möödujat ei pruugi jääda.

No vot. Nii et kaine. Positiivne programm aga küsis mingit ohvrit. Ja mina, lollike, arvasin, et “Kena päev, jätaks õige kohvijoomise maha!”
Irw…

Esimene tass kohvi läks hommikul pool kuus. Sest Kats sõitis vara-vara linna. Kui ta pool seitse lahkus, jäin südamerahus uuesti magama. Enne ütlesin mõttes meretagusele sõbrale, et saada mulle, palun, kell kaheksa sõnum, siis ma ärkan üles ja jõuan oma tööd ära teha.
Saatis. Rõõm hästi töötava telepaatia üle tegi teise ärkamise järgsest kohvist loobumise kergemaks.

Kell 12 hõõgus kõik minus kohvi nõuda. Saatsin sõpradele sõnumeid “Kohvipaus!” – ja tegin musta teed ingveriga. Vedelesin tulikuuma duši all.
Justkui aitas. Ses mõttes, et püsti ma püsisin, aga mõtlemisest oli asi küll üsna kaugel.

Kell 14 murdusin ja tegin kange kohvi. Suhkrutki panin, et ikka kindlam laks kätte saada. Näedsa – ja poolik lugu valmis kui võluväel!
Takkapihta see kirjaribake siin.

*

Tuleb vist tunnistada, et korrelatsioon on. Ja sõltuvus on. Ja siis tuleb valida, kas hakkan sõltuvusega sõdima või aktseptin olukorda.

Ma olen ainult üks nõrk naine. Ma arvan, et ma aktseptin olukorda.

teisipäev, aprill 15, 2008

Soovitused 16-aastasele mulle

1. Ära taha meeldida.
On inimesi, kellega hästi läbi saamise katsetused on mõttetu ajakulu. Lase nad olla. Nad ei meeldi tegelikult ju Sulle ka. Keskendu endale ja neile, kes Sulle TEGELIKULT meeldivad.
2. Hooli vähem rahast.
Raha tuleb ja läheb. Tee seda, mis Sulle huvi pakub.
3. Ära vaeva ennast küsimusega “Kas ma väärin armastust?”
Väärid küll.
4. Hinded polegi olulised, selles on Sul õigus.
Aga püüa nad sellest hoolimata korras hoida.
5. Protesti vähem ja loo rohkem.
6. Ära kahtle nii palju.
See pole “viisakas enesekriitika”, see on energia blokeerimine.
7. Lõpeta oma luuletuste ümber kirjutamine.
Saada nad mingisse kohta, kuhu teised noorluuletajad saadavad. Las nad hakkavad oma elu elama.

8. Ja… Piinlik öelda, aga… äkki peaksid Sa midagi OSKAMA ka…? Peale väikerahva keeles aja peale ja suvalisel teemal tekstide kirjutamise?


ps Vastuseks küsimustele, miks ma blogi vahepeal kinni lükkasin - aga teate, kui hea tunne see oli. Oma blogi - panen kinni, teen lahti, isegi piinlik ei ole:).
Kui ma ta veel kinni peaks panema, siis te teate - sel ajal ma siia ei kirjuta.
Kalli kõigile!