Kohvisõltuvus – võidelda või leppida?
Täna tuli siis MÕTE – saaks õige sõltuvusest lahti! Eile käisin verd andmas ja pärast seda on tavaliselt ikka mingi kiiks peal.
(Näiteks, et enam ma ei joo. Sest pärast vereandmist kipub alkohol kuidagi iseäranis hästi peale minema, mistõttu ma olen sattunud ikka väga kentsakatesse olukordadesse.)
Seekord veetsin vere andmise järel täiesti kaine õhtu. Jäin lihtsalt poodi hiljaks ja juhusliku mööduja käes nägin ka ainult “Tauruse” õlut.
Kuskil on piir. Minu oma jääb siiapoole “Taurust”. Juhin tähelepanu sellele, et siiapoole juhuslikku möödujat ei pruugi jääda.
No vot. Nii et kaine. Positiivne programm aga küsis mingit ohvrit. Ja mina, lollike, arvasin, et “Kena päev, jätaks õige kohvijoomise maha!”
Irw…
Esimene tass kohvi läks hommikul pool kuus. Sest Kats sõitis vara-vara linna. Kui ta pool seitse lahkus, jäin südamerahus uuesti magama. Enne ütlesin mõttes meretagusele sõbrale, et saada mulle, palun, kell kaheksa sõnum, siis ma ärkan üles ja jõuan oma tööd ära teha.
Saatis. Rõõm hästi töötava telepaatia üle tegi teise ärkamise järgsest kohvist loobumise kergemaks.
Kell 12 hõõgus kõik minus kohvi nõuda. Saatsin sõpradele sõnumeid “Kohvipaus!” – ja tegin musta teed ingveriga. Vedelesin tulikuuma duši all.
Justkui aitas. Ses mõttes, et püsti ma püsisin, aga mõtlemisest oli asi küll üsna kaugel.
Kell 14 murdusin ja tegin kange kohvi. Suhkrutki panin, et ikka kindlam laks kätte saada. Näedsa – ja poolik lugu valmis kui võluväel!
Takkapihta see kirjaribake siin.
*
Tuleb vist tunnistada, et korrelatsioon on. Ja sõltuvus on. Ja siis tuleb valida, kas hakkan sõltuvusega sõdima või aktseptin olukorda.
Ma olen ainult üks nõrk naine. Ma arvan, et ma aktseptin olukorda.
posted by Lee arvutikodu @ 3:48 PM
3 Comments:
Heh. Mina olen kolm nädalat ilma kohvita olnud. Oli küll veidi konkreetsem põhjus mahajätmiseks, nimelt näonahale mõjus absoluutselt laastavalt, aga mingisusguse lolli jonnakusega jõin seda kogu aeg, sest maitses. Ja tahtsin. Ja noh, tööl on ikka päris kole olla, kui kohvi ei anta. Kui keegi tassiga ringi käb, siis ma kohe veidike sõimlen nende kallal, muig. Aga praeguseks on juba veidi normaalsem tunne. Ainuke probleem oli see, mida hommikuti juua. Midagi sooja tahaks, eks, aga kakaod ei anna igavesti juua ning tee ei ole hommikujook minu jaoks. Lõpetasin piima ja mahlaga. Kokkuvõttes on parem tunne, näonahk ka jälle inimese moodi.
Kusjuures, hästi kummaline oli see, et kui ma enda moraalseks toeks guugeldasin kohvi kahjulikke omadusi, leidsin peamiselt ainult artikleid, mis väitsid, et kohvi ei olegi nii kahjulik ja täitsa okei on...
noh, eks muud kahjulikku polegi, kui et sõltuvust tekitab. ja liiga palju kofeiini ka tervislik ei ole. samas olen ma täitsa veendunud, et on omajagu sõltlase tüüpi inimesi ja sellisel juhul on ntx kohvisõltuvus igati parem kui sigareti - või alkoholisõltuvus.
küll aga võiks (ei pea) vaadata üle, kui palju kohvi päevas juuakse... puhtalt LIIGSE kofeiini laastava mõju pärast südamele ja veresoonkonnale (-rõhule ka muidugi). kui inimesel on madal vererõhk, siis ei maksaks tal üldse kohvist täielikust loobumisest unistada, sest kohv teeb talle head. kui aga madalat vererõhku pole, võiks 1-2 tassi päevas olla veel ok.
loobuda kindlasti ei saa pauguga, see toob lihtsalt nii suuri ja ebamugavaid võõrutusnähte kaasa, et see ei tasu ära. aga vähendada saab küll. algul kahe järjestikuse tassi asmeel üks... või suure kruusi asemel väiksem tass... jne. ma kunagi oma kohvijoomisest sel moel täiesti loobusin. praegu joon jälle, aga ainult 1 espresso (vahel harva ka cappuchino) hommikul. rohkemaks pole lihtsalt vajadust.. samas kunagi läks ikka liitrite viisi :)
seega mõõdukus on ilmselt parim lahendus. looduses peab valitsema tasakaal - nii ütles juba sammalhabe :)
Postita kommentaar
<< Home