Heade ürituste kuhjumise reegel

Kas teil on ka vahest nii?
Et suurepärased, ülimalt nauditavad ja kaua oodatud üritused kuhjuvad kõik ühesse lühikesse aega?
Sellised ettevõtmised, mille eel tahaks nautida, et midagi niisugust ees ootab? Siis võtta asjast endast viimast ja siis mõnuleda veel natuke aega järelmaitse man?
Aga selle asemel rabeled nagu l--s laadapäeval, nahk seljas märg, jõudmata õigupoolest midagi tunnetada?

Näiteks mu viimane nädalavahetus.
Kooliaasta huvitavaim tsükkel - organisatsioonikäitumine.
Kaks päeva. Ja vajadus teisest loobuda, sest tollel päeval on mu lemmikluuletaja proosakogu esitlus. Tartust koju, laipväsinuna voodisse, järgmisel varahommikul mere taha.
Suurepärane pidu - ma olen seda umbes pool aastat oodanud ja selle raamatu ilmumise nimel tööd teinud.
Nagu ma olen oodanud ka Katsiga koos saarele sõitu - ilus kevad ja mitu kohta, kuhu seal minna võiks.

... Aga sama päeva õhtul tulevad külla Valgusekandja ja Fiilsiil ning lõpuks ometi õnnestub kuulata neist esimese palverännu-kogemust ning mõlemaga naasama-juttu ajada.
Jälle miski, mis mulle kustumatut rõõmu valmistab ja milleks kogu olemusega valmistuda tahaks.

Aga kiire on. Ja uni tuleb peale ja veinipeekergi jääb lõpuni tühjendamata.
48 tundi ja kolm nii head inimkogemust...

*

Nüüd on jälle rahulikum periood. Tee oma tööd, Lee, ja ära nõua, et iga hetk oleks tipphetk.
Kuni...

*

Mai keskel peaksin ma sõitma Moskvasse, olema koolis ja ühel toredal sünnipäeval. (Pluss saama kokku paar lehekest, olema tööl kirjastuses ja olema tore emme. Need funktsioonid on nii loomulikud, et jäävad tihti mainimata.)
Kõik mainitu kuhjub ühte lühikesse ajavahemikku.

Kas pole kaunis? Ilmselt valin eestimaised asjad - saan kokkuvõttes rohkem:). Aga ikkagi - miks on mitu üritust, millest tahaks osa võtta, enamasti ühel ja samal ajal?

Murphy, donnerwetter...!