Juhused (nagu ma neid näen)

Jälle – kaude – Unekotist inspireeritud. Pärast meie suurepärast Taj Mahali õhtusööki ja Suudlevates tudengites joodud paari kokteili.
… Naistejutud on ühed mõnusad asjad. Lükkad otsast veerema ja veeretad õhtu otsa mööda lauda edasi-tagasi.

Juhustest oli üks jutt. Veeres kenasti. Lausa nii kenasti, et jäi mõtetesse edasi veerema.

JUHUS, see pole üldse mingi juhuslik asi. Kaugel sellest.

Juhus võib olla inimene. Inimesed, kellega ma olen kohtunud, on kõik olnud juhuslikud. Vähemalt kohtumise hetkel.

Pilk blogirulli algusesse.

Unekotiga sattusime me ühes autos kõrvuti tagapingile ja meile anti kahepeale liiter viskit. Juhus… 1998 või miskit sellist.

Stepiloomaga kohtusin ühel ööl kõrtsiuksel. Juhus. Aasta oli siis… äkki 1995?

Valgusekandjaga kohtusin virtuaalses kohvikus. Mina Eestis, tema ühes teises riigis. Juhus aastast… äkki 1997?

Ja… üks VTJ ehk väga tähtis juhus: Katsiga kohtusin tänaval… 2000.

Kõigi nendega on koos tehtud ja räägitud väga palju. Naerdud ja nutetud, loetud ja kirjutatud, nähtud ja pimedusse maetud, veidike maailma muudetud ja omajagu ise muututud.
Aga kohtumise hetkel olid nad juhused.
Ja kui palju JUHUSEID me veel koos läbi oleme elanud…

On juhuseid, millest ma võin rääkida täis kõrtsis ja tühjas kirikus või vastupidi. On juhuseid, millest teab kitsas ring lähedasi. On juhuseid, mille olen eelistanud endasse ära peita. Vahel selleks, et mitte igat jama ümber jutustamisega võimendada, vahel selleks, mõni hell ja habras hetk rääkides katki ei läheks.

Juhus võib olla raamat. Juhus võib olla töö. Juhus võib olla muusika või tsitaat või võrrand või pähe tulnud mõttejupp.
Kui ta on õige JUHUS, siis muudab ta midagi. Mida, on tema juhtumise hetkel võimatu ennustada.

Võib-olla on JUHUS sõnum Jumalalt? Olgu ta nimi milline tahes. Universaalne energia või kõrgem võim vmt.

Ma tean, et juhustele võib ka vastu seista, ennast neist mitte häirida lasta ja segamatult oma rida ajada. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks see on rahu pakkuv ja õige lahendus. Mina nii ei saa - ma tunneksin end silmaklapistatult. Teate, need hobused, kes kaevanduses kindlat trajektoori tallasid...

Ruumi on vaja. Juhuste äratundmiseks ja järgimiseks. Mida see Sandor Petöfi kirjutaski...?