Vägivallast minus ja minu ümber

Ma lubasin Unekotile, et ma kirjutan vägivallatusest – millalgi. Ja Dieter Duhmist, kellesse ma platoonilisel moel peaaegu et armunud olen.
Aga selleks, et kirjutada vägivalla vastu võitlemisest, pean ma esmalt natuke kirjutama vägivallast endas. Minus, minu ümber, minu kogemustes.
Sest muidu jääks jutt sellest, et “ohh, kuidas mulle meeldib mõte leebusest ja armastusest” natuke nagu õhku rippuma. Justkui püüaks ma endast kohutavalt puhast muljet jätta.
See aga on just see, mida ma teha ei tahaks. Et mul see ka ei õnnestuks, jutustan kaks lugu, kus ma olen teadlikult – kaine peaga ja läbimõtlemisajaga – vägivalda maailma juurde tekitanud.

Esimene.
Tegin intervjuud ühe väikese naisega tema väikeses kodus. Vägivald ei olnud meie vestluse otseseks sisuks, aga mingil hetkel jutustas ta mulle sellest, kuidas tema mees teda peksnud on. Ja näitas arme.
Need olid… no ütleme, sellised, et natukenegi paljastavamad riided eeldaksid ikka päris suurt kompleksivabadust.
Mees viibis parajasti ühes kinnipidamisasutuses. Nendesamade armide tekitamise eest.
Naine rääkis, et mees ähvardab teda kirjades. Et vabaduse võtmise (võtta laskmise) eest võtab tema naiselt elu.
Küsisin neid kirju näha ka. Minugi meelest ei saanud neid eriti kahetiselt võtta.
Naine oli õnnetu. Kes ei oleks, sellises olukorras.
Ma kirjutasin selle loo valmis ja teadsin, et ükski lugu teda kaitsta ei saa.
Tema mehega samas tsoonis istus ka üks mu sõber. Ma helistasin* talle ja rääkisin sellest naisest ja et see paneb mind muretsema. Ma teadsin, miks ma seda räägin ja ma teadsin, mida ma ootasin.
- Maailmas ei ole nii palju seepi, et ma oma käed pärast sellise jätise puudutamist puhtaks saaksin, ütles mu sõber.
- Peavad need just sinu käed olema…?
Sellega oli kõik räägitud. Neid, kellele peksmine on lust, on vanglas küllalt.

… Rohkem mees ähvarduskirju ei kirjutanud. Naist ta pärast vabanemist üles ei otsinud. Sellest on möödas päris palju aastaid.

Teine.
Ühes sisejulgeolekustruktuuris vägistati naine, kellest ma väga hoolin. Noor ja edulootustega spetsialist, kes sinna hiljuti tööle oli läinud.
Peale oma õla toetumiseks polnud mul talle midagi anda. Ei tea, kuidas tema jaoks, aga minu jaoks oli seda vähe. Ma usun (või olen uskunud) sellesse, et kättemaks võiks ohvriks langenu enesetunnet veidigi leevendada.
Pakkusin välja, et ma otsin selle mehe üles ja peksan läbi. Üllatusefekt janiiedasi. Ilmselt algatab ta minu vastu mingi kohtuasja, aga rohkem kui tingimisi ma selle eest ei saaks – kirjule minevikule vaatamata olin-olen kohtulikult karistamata.
Sõbratar ei tahtnud. Valis ametliku tee, uskudes, et valesti käitumine tema suhtes on olnud piisavalt suur, et teda võiks kaitsta ühiskond.
Juhtus see, mis ikka aegajalt juhtub**. Politseiga suhtlemine tõi kaasa hulga pisut ebamugava tooniga vestluseid a la kas saab olla kindel, et ohver ei olnud provokaator. Kuni uurimine vaibus. Vähe tõendeid või mis seal oligi. Arstitõend ilmselt polnud piisav, kuigi valvetohter võttis teemat vägagi südamega ja pani meilegi südamele, et “karistuseta see tõbras jääda ei või”.
Ühel sumedal öötunnil tõstsin toru ja helistasin* sinna, kuhu esimeski episoodis viidatud.
Mõnda aega hiljem peksti see mees armetumalt läbi.
… Ma tean, et millegi otsesest ennetamisest ei saa siinkohal rääkida. Ehk vaid väga kaude, aga võib-olla sedagi mitte.
See oli kättemaks. Ma arvan, et minu oma ehk rohkemgi kui vägistatu oma.

Nende kahe loo järel ei saa ma ennast kunagi, ei mõttes ega sõnades ühestki teisest maailma vägivalda juurde loonust paremaks ega puhtamaks pidada.
Et kuidas ma nendesse episoodidesse nüüd suhtun? Ambivalentselt. Ei kahetse. Aga ei ole ka uhke. Kas ma teeksin uuesti nii? Võib-olla. Kui mul midagi paremat pähe tuleks, siis ma teeksin seda “midagi paremat”. Aga ma ei tea, kas tuleks…
Mõtlesin täna I & I avalikustamistuhina peale. Selle suurim viga on, et ehkki paha saab pika puuga, tabab sama puu teine ots kaitstavat.
Antud juhul on sisekahtlused minu pärisosa ja ma olen kindel, et ohvrite tunnetega võrreldes on see küll väga tagasihoidlik osa.

Järgmise kirja – homme või ülehomme – püüan kirjutada vägivallatusest.

* Ma tean, et kinnipeetavad ei tohi välismaailmaga suhelda. Ma ignoreerisin seda keeldu.

** Hiljem rääkis tuttav psühholoog mulle mehhanismi lahti. Et kui “süsteemis sees” naine vägistatakse, on mehed tema vastu sellepärast, et tunnevad atavistlikku soovi olla sookaaslastega solidaarsed. Ja naised sellepärast, et tunnevad atavistlikku hirmu temaga samastuda – aktsepteerimine, et naiskolleegiga tehti nii muudab menetleja kaitsetuks omaenda hirmude ees.