Inimestega tutvumisest

Ramloff ja Kukupai on sellest huvitavalt kirjutanud.
Mul on vastupidi – tutvuda on kohutavalt lihtne. Kui kuskil probleeme tekib, siis ehk kunagi hiljem…

Ma võin alustada juttu bussinaabri, suitsunurgakaaslase või sama maali vaatajaga kusagil muuseumis. Kerjusega baariukse taga, politseinikuga tänavanurgal, poekassiiri või turvamehega. Raamatukogus või keemilises puhastuses või lihtsalt niisama.
Kus tahes. Kellega tahes. Lihtsalt selleks, et hetke erksamaks muuta.

Kui tekib silmside, on nii kerge midagi öelda.
- Kena ilm täna, näiteks. Või siis
- Kui puhas punane. Või
- Mulle ka üks, palun. Või
- Proovige seda ka…

Ükskõik, kellega ma väljas ei oleks, vahin ma alati ringi. Siis näeb huvitavaid asju ja inimesi. Ma ei tea, kas ma näen kuidagi silmatorkavalt totu välja, aga enamasti keegi naeratab mulle. Ja siis ma ütlengi selliseid asju nagu ülaltoodud näited. Mitte kunagi mitte midagi isiklikku. (Aa, ja et öeldud oleks - ma käin väljas ainult selliste inimestega, kes n-ö vasakule suhtlemist normiks peavad.)

Tõsi, ma ei ole (kunagi olnud) väljas n-ö suhte algatamise peal. Suhted on… kuidagi tulnud. Nii “kuidagi”, et ma ei suuda sedagi määratleda, kas ma olen olnud valija või valitav. See pole oluline ka.

Ramloffi mõtisklus puudutas rohkem teisi mehi. Ma ei tea, kas naisel on kergem sookaaslaste tähelepanu püüda kui meestel, aga ausalt öeldes ei näe ma mingit vahet, kas suhelda samast või teisest soost inimesega. Nagunii algab jutt vaateväljas olevast – ja enamikel juhtudel sellega ka piirdub.
Vähe, väga vähe on inimesi, kellega miski jääb siduma – lausa sedavõrd, et tahaks vaatevälja üha laiendada, et rohkem ühist teemat jaguks.
Väga vähe just protsentuaalses mõttes, kõigist neist inimestest, kellega kuskil tuttavaks on saadud. Arvulises mõttes on neid inimesi… päris palju.