Armastusest ja hirmust

Niisiis, Dieter Duhmi teemaga edasi. Olen selle kirjutamist paar päeva edasi lükanud - justkui uskudes, et uus päev paneb mu paremini kirjutama...
Katartiline vägivallaepisoodide kirjeldamine võttis märksa vähem aega – eks see oli muidugi kauem settinud ka.

Tee vägivalla eitamiseni on minu jaoks olnud päris pikk. Ja tegelikult see tee kestab. Ikka kipun ma mõtlema, et inimestega tuleb rääkida selles keeles, millest nad aru saavad…
Ainult et, jah – tunnistades küll selle suhtlusviisi toimimist, unistan ma siiski, et maailm võiks olla teistsugune. Puhtam. Parem.
Ja et neid inimesi, kes saavad aru vaiksest sõbralikust jutust võiks ju olla palju-palju rohkem kui neid, kes saavad aru hästi sihitud löögist.

Seda, mis on tehtud, ei saa tagasi keerata ega uuesti teha. Ei üksikisiku tasandil ega ka globaalsel. Aga muutes praegu midagi iseendas ja enda ümber, saab – ehk, loodetavasti – muuta homset maailma.

“Sõdadeta tulevik”, millest teema lahti läks, ei ole retseptikogumik a la tee nii ja õnn sõuabki õuele. Mulle on see raamat olnud teekaaslaseks ja mõtisklemisaineks – kaaslaseks, kellelt küsida nõu ja kelle seisukohtadele mõnikord toetuda.
Autor on veendunud, et meie endi käsutuses on uued vaimsed ressursid, mis annavad meile piirideta võimalused nii enese, inimeste- ja riikidevaheliste suhete kui ka kogu Maa biotoobi tervendamiseks. Oma enese mõtte jõuga peaksime me saama katta Maa armastuse ja ühtsuse väljadega, mis pühiksid ajalukku vana vägivalla koodiga kirjutatud hirmu ja usaldamatuse väljad.

Hirm on see, mis loob vägivalla. Vaadake kasvõi neid eelmises loos toodud näiteid… Kättemaksuimpulss võtab hirmu maha – kui ma suudan kätte maksta, ei karda ma enese hirmu. Aga see ei kao ju, see saab lihtsalt kaetud.

Hirmu külvavad sõjad. Aga ka probleemid lähisuhetes. Võib karta surma. Võib karta hüljatust. Nälga toidu järele kannatavad tänapäeval palju vähemad inimesed kui nälga armastuse järele. Nälga armastuse järele viib meid hülgama lähisuhteid või oma elu – sest ise loobudes loodetakse säilitada olukorra kontrollimise illusioon. Veel üks viis hirmu katta.

Hirm viib sõjani iseendas. Sõda iseendas viib sõjani maailmas. Armastus ongi vist ainus, millega hirmu võita saab.

Igal tasandil. Kõige lihtsamatest alustades.

Tsiteerin Dieter Duhmi: “See kood asub väljaspool šovinismi, feminismi ja muid –isme ning ei kajastu üheski olemasolevas religioonis ega kokkuleppes. Seni on see olnud peidus miljonite Maa meeste ja naiste mõõtmatu igatsuse taga. /…/ Sugupoolte suhted on see otsustav punkt, mis määrab, kas Maa peal saab olema sõda või rahu.”

Ja veel: “Praeguses olukorras ei piisa üksikute inimeste poolt tehtud üleskutsetest. /…/ Isegi kõige parem inimene murdub ühel hetkel eelarvamuste, laimu ja vägivalla ülemvõimu all. Meil on vaja uusi ühiskondlikke struktuure, mis võimaldavad ühineda kindlal tõel, kindlal usaldusel ja seksuaalsel jõul täielikult teiste eluvaldkondadega ning püsivad lähedussuhetel ja kindlal koostööl loodusjõududega.”

Ja veel: “Päikeselt saadava energia hulk Maal ületab planeedi koguvajaduse 15 000 kordselt. Psüühilisest energiast rääkides on tegemist samaväärsete energiaallikatega. /…/ Meil tuleb luua ühiskond, mis poleks enam suunatud asendusrahuldusele, kompensatsioonile rahuldust mittepakkuva elu eest. Siis pole see enam suunatud ka asendusrahuldustega seotud energia kasutamisele. Niisiis tuleb leida püsiv lahendus, et rahuldada inimlikke põhivajadusi kodutunde, usalduse, turvalisuse, tõe, armastuse, seksuaalsuse ja koosolemise järele.
Et jõuda energiavaldkonnas kõrgema korraldustasandini, peame suunduma fossiilsete kütuste ajastust päikeseenergia ja kosmilise energia ajastusse. Me peame vahetama väljakurnatavad energiaallikad nende vastu, mida ei ole võimalik ammendada. Sama kehtib ka meie mõtteviiside kohta. Peame ümber lülituma privaatsest või regionaalsest mõtteviisist universaalsele või üleilmsele mõttevormile. Sellest tuleneb kõik ülejäänu.”

Sellised seosed. Läbi raamatu. Lisaks autori kogemusi sotsiaalsete eksperimentidega, tema lootusi, pettumusi, kaotusi ja võite.

“Sõdadeta tuleviku” lugemine oli minu jaoks võrreldav (palve)rännakukogemusega: ühtteist mu elus teisenes ja muutus, ma leidsin tee- ja mõttekaaslasi, hindasin mõned asjad ümber ja lõpetasin veidi õnnelikumana kui ma alustades olin.

Kindlasti ei arva ma, et D.D-st tuleks kujundada üksik mäetipp – guru, keda igas olukorras tsiteerida kannatab.
Aga ma olen tänulik, et mul oli võimalus tema mõtetega kohtuda. Ja ehkki ma ei usu, et ma joonelt hulga meeldivamaks inimeseks teiseneksin, tahan ma siiski loota, et mõnd mu tulevikus öeldavat sõna või tehtavat tegu saadab soov luua maailma pisut rohkem armastuse ja ühtsuse välju.

Ei muud.
Jääb veel öelda aitäh Unekotile, kes mu sel teemal kirjutama provotseeris. Ja lisada palve, et ta jagaks omi mõtteid samal teemal. Sedasama paluksin teha ka Valgusekandjal… Kõigi teiste kaasamõtlemine on loomulikult samuti ülimalt tervitatav.

Kas ja kui palju suudame me oma mõtete, sõnade ja väikeste tegude jõuga maailma armastavamaks kohaks muuta?