Päikesekollane: lõvikutsika sünnipäev

Nii me elame. Nagu kass ja koer muiste:).

Niisiis - Katsi sünnipäev. 34 aastat maailma armsaimat naist, lahedaimat sõpra ning üleüldse kallimat inimest.

Hommikust saati on märksõna olnud päikesekollane - ja nii õhtuni välja. Jorjenid õitsevad ja pojaraas valis oma toa põranda värviks päikesekollase ja nüüd on see põrand esimest ringi värvitud ja päikesekollane kook söödud.

Ah jaa, laupäeval siis palun siiakanti sattuda. Nii õhtupoolikust. Sest eelmisel õhtul oleme me ilmselt tulnud süstamatkalt ning laupäeva hommikul tahaks ma veel linna turule jõuda.

Rollid

Kogu elu saab jagada erinevateks rollideks.
Aga kus me ise oleme?

kaks meelelist hetke

Vahel juhtub, et kõike on liiga palju. Tööd, emotsioone, mõtteid... Kaleidoskoop keerleb sellises tempos, et õhus aimub kõrbemise lõhna. Alkoholist pole sellistel puhkudel abi - see fikseerib olemise sellesse punkti, kus joomisega algus tehti. Energiajoogid on ka üsna niru lahend, abi veidikese isegi on, aga kogu see keemiline gemüüse, mida nad sisaldavad, ei ole eriti kasulik.

Aga siis tulevad mingid iseäranis meelelised ja ebatüüpilised hetked, mis toovad kaasa lisaenergiat. Sõna otseses mõttes - lihtsalt tulevad.

Eilne. Tulime Saaremaalt, kell oli juba suhteliselt hilja, kui mul tekkis Muhus tunne, et - just nüüd ja praegu - on vaja keerata ära turvaliselt koduteelt ja minna vaatama, kas ma leian üles ühe teatud tee ühe teatud pihlaka alla.
Olemas. Nii pihlapuu kui ka tee.
Vetteminek oli üsna lummav tunne. Teadsin küll, et ma ei lähe täna SINNA välja, ehkki kiusatus muidugi oli, aga ikkagi oli hea.
Seisin, varbad mudas ja liivas, kõrkjad ümberringi ja mõtlesin, et tegelikult polnud see kõik üldse mitte väga ammu.
Ja ma ei ole üldse mitte liiga vana üldse mitte millekski. Aeg läheb edasi, inimesed on. Muutumised on pigem näilised kui tegelikud.
Ja kuniks kestab elu, seniks jagub seiklusi ja keda ma sinna vapustavasse kohta veel viinud ei ole - ehk annab elu võimalusi.

vahemärkus - põldmarjad on valmis. Korjasin ja tegin hommikuste pannkookide peale toormoosi...

Tänane. Vahepeal oli juhe ropult koos. Täielik sisemine paralüüs, vahtisin tühja pilguga ringi, ühtegi mõtet peas ei olnud.
Küsige ja teile antakse, ma olen seda siin blogis varemgi öelnud. Täna anti näiteks parim mõte - Lessaga metsa. Poolteist tundi kütsime järjest kiirtempos edasi, siis istusime ühe vana tamme alla maha ja lihtsalt olime. Hoidsin oma suurel armsal karvakeral ümbert kinni ja mõtlesin, et oma koer on ikka üks õnnelikumaid kohtumisi maailmas.
Ja läks. Üle ja kergeks ja rõõmsaks.

Sellised hetked siis.

Minu alfaisased

Lõiguke Kristoferi ja vanaisa vestlusest.

Vanaisa räägib parajasti minuga juttu. Kristofer püüab tema tähelepanu.
Vanaisa sõnab autoriteetsel toonil: “Sina ei ole siin karjajuht.”
Kristofer mõtleb hetke ja ütleb tähtsalt: “Sina oled. Karjalehm.”

Viimane sõna kaob ära uude rõõmsasse kilgatusse, nii et mõlemad mu alfaisased säilitavad väärikuse.

Selgituseks. Karjajuht on mu poja jaoks praegu veel tundmatu sõna, aga kari tähendab tema jaoks eelkõige lehmakarja. Neid meie lähedal on ja me oleme neid vaatamas käinud. “Sa oled lehm!” on väga suur kompliment, sest “lehmadel on ilusad silmad ja nad annavad piimakest!”

Aga KARJAJUHI teema on papsi ja minu vaidlustes alailma tähtsal kohal olnud. Meie peres nimelt on demokraatlik juhtimisstiil, ilma karjajuhita. Nii ka meie firmas ja enamikes töökohtades, kus ma töötanud olen.
Ja kui ma oma vanemate peale mõtlen, pole ilmselt ka minu ema puhul võimuga suurt miskit peale hakata – ta peab vaimu sedavõrd oluliseks, et võimu kui vähetähtsat ei pruugi ta lihtsalt märgata.
Nii et mina olen võimu kontseptsioonile pihta saanud niimoodi, et see on umbes sama vajalik asi nagu geelküüned. Et kindlasti on olemas olukordi, kus see on möödapääsmatu, aga ma pole oma senise elukogemuse juures veel sellist olukorda kohanud. Ma usun rohkem mõistlike spetsialistide koostöösse kui autoritaarsesse võimu.
Kui ma olin 17, öeldi mulle sellise jutu peale, et ma olen naiivne. Kuidagi on õnnestunud poole vanemaks elada ja ikka nii naiivseks jääda.

Aga äkki on mul hoopis õigus?