kaks meelelist hetke

Vahel juhtub, et kõike on liiga palju. Tööd, emotsioone, mõtteid... Kaleidoskoop keerleb sellises tempos, et õhus aimub kõrbemise lõhna. Alkoholist pole sellistel puhkudel abi - see fikseerib olemise sellesse punkti, kus joomisega algus tehti. Energiajoogid on ka üsna niru lahend, abi veidikese isegi on, aga kogu see keemiline gemüüse, mida nad sisaldavad, ei ole eriti kasulik.

Aga siis tulevad mingid iseäranis meelelised ja ebatüüpilised hetked, mis toovad kaasa lisaenergiat. Sõna otseses mõttes - lihtsalt tulevad.

Eilne. Tulime Saaremaalt, kell oli juba suhteliselt hilja, kui mul tekkis Muhus tunne, et - just nüüd ja praegu - on vaja keerata ära turvaliselt koduteelt ja minna vaatama, kas ma leian üles ühe teatud tee ühe teatud pihlaka alla.
Olemas. Nii pihlapuu kui ka tee.
Vetteminek oli üsna lummav tunne. Teadsin küll, et ma ei lähe täna SINNA välja, ehkki kiusatus muidugi oli, aga ikkagi oli hea.
Seisin, varbad mudas ja liivas, kõrkjad ümberringi ja mõtlesin, et tegelikult polnud see kõik üldse mitte väga ammu.
Ja ma ei ole üldse mitte liiga vana üldse mitte millekski. Aeg läheb edasi, inimesed on. Muutumised on pigem näilised kui tegelikud.
Ja kuniks kestab elu, seniks jagub seiklusi ja keda ma sinna vapustavasse kohta veel viinud ei ole - ehk annab elu võimalusi.

vahemärkus - põldmarjad on valmis. Korjasin ja tegin hommikuste pannkookide peale toormoosi...

Tänane. Vahepeal oli juhe ropult koos. Täielik sisemine paralüüs, vahtisin tühja pilguga ringi, ühtegi mõtet peas ei olnud.
Küsige ja teile antakse, ma olen seda siin blogis varemgi öelnud. Täna anti näiteks parim mõte - Lessaga metsa. Poolteist tundi kütsime järjest kiirtempos edasi, siis istusime ühe vana tamme alla maha ja lihtsalt olime. Hoidsin oma suurel armsal karvakeral ümbert kinni ja mõtlesin, et oma koer on ikka üks õnnelikumaid kohtumisi maailmas.
Ja läks. Üle ja kergeks ja rõõmsaks.

Sellised hetked siis.