Minu alfaisased

Lõiguke Kristoferi ja vanaisa vestlusest.

Vanaisa räägib parajasti minuga juttu. Kristofer püüab tema tähelepanu.
Vanaisa sõnab autoriteetsel toonil: “Sina ei ole siin karjajuht.”
Kristofer mõtleb hetke ja ütleb tähtsalt: “Sina oled. Karjalehm.”

Viimane sõna kaob ära uude rõõmsasse kilgatusse, nii et mõlemad mu alfaisased säilitavad väärikuse.

Selgituseks. Karjajuht on mu poja jaoks praegu veel tundmatu sõna, aga kari tähendab tema jaoks eelkõige lehmakarja. Neid meie lähedal on ja me oleme neid vaatamas käinud. “Sa oled lehm!” on väga suur kompliment, sest “lehmadel on ilusad silmad ja nad annavad piimakest!”

Aga KARJAJUHI teema on papsi ja minu vaidlustes alailma tähtsal kohal olnud. Meie peres nimelt on demokraatlik juhtimisstiil, ilma karjajuhita. Nii ka meie firmas ja enamikes töökohtades, kus ma töötanud olen.
Ja kui ma oma vanemate peale mõtlen, pole ilmselt ka minu ema puhul võimuga suurt miskit peale hakata – ta peab vaimu sedavõrd oluliseks, et võimu kui vähetähtsat ei pruugi ta lihtsalt märgata.
Nii et mina olen võimu kontseptsioonile pihta saanud niimoodi, et see on umbes sama vajalik asi nagu geelküüned. Et kindlasti on olemas olukordi, kus see on möödapääsmatu, aga ma pole oma senise elukogemuse juures veel sellist olukorda kohanud. Ma usun rohkem mõistlike spetsialistide koostöösse kui autoritaarsesse võimu.
Kui ma olin 17, öeldi mulle sellise jutu peale, et ma olen naiivne. Kuidagi on õnnestunud poole vanemaks elada ja ikka nii naiivseks jääda.

Aga äkki on mul hoopis õigus?