Juuni, mil...

TÄNA mõtlesin, et seda kuramuse blogi peaks ikka vahel natuke edasi kirjutama. Kasvõi enda jaoks ja mõningase kodeeringuga - lihtsalt selleks, et aeg ei kaoks olematusse. Et järgmisel suvel saaks vaadata - ah jaa, see oli see juuni, mil...

... sirelid õitsesid nagu segased...
... iirised läksid akna all lahti...
... laps räägib kohati lausa üllatavalt arukat juttu (ehkki ma ei pea teda üldse vähearukaks)...
... ma uskusin end aru saavat, mida tähendab solaarne kuu kaheteistkümnendas majas...
... ma kasutasin sõnu, andes neile mõnikord iseenda jaoks teisi tähendusi...
... ma sundisin end alailma tööle, sest töö mõjus mulle kõige paremini...
... ma kõikusin tunnist tundi, minutist minutisse rahu ja rahutuse vahel...
... see, mis peaks tegema rõõmu, teeb nukraks ja see, mis peaks tegema nukraks, teeb rõõmu...

*
On olnud igasuguseid hetki selles juunikuus.

Rabajärv. Purre. Koer ja laps. Ja selline rahu, et ma võiksin lahustuda kaldaäärseteks veetaimedeks või konnakullesteks.

Vanalinn. Munakivid ja juustuga šokolaadi maitse. (Jaa, müüakse sellist jooki!)

Tolmune tänav, lilled ja paberid. Ja soov jagada rõõmu ja vaimustust.

Mudane mererand. Üürike mõtteuid, et... mis tunne oleks taas olla kolmteist aastat vana. Sattusin ühe selles vanuses poisiga lobisema ja avastasin, et tegelikult... "ses asjas osaline aeg on, mitte mina..." Ma võiks absoluutselt rahulikult uuesti kolmteist olla. Unistada "...investeerimispangandusest ja tõeliselt vingetest haavadest...", rääkida markii de Sade`i loomingust ja Baudelaire`ist...

Puust trepp. Kohvi lõhn. Segi sirelite lõhnaga.

Päikeseloojang ja veini maitse.

Sõnu, sosinaid ja unistusi...

Elu ise. Juuni, mil...