Ma armastan ebatäiuslikkust!
Kohtusin täna ühe sõbratariga, kellega tehnika vahendusel pea iga päev suhtleme, aga reaalis näeme vast paar korda aastas. Ja kaebas tema täna, et paksus tungib peale, keha ei taha teksastesse mahtuda... Kui ta veel alla võtab, ei ole mul (vajaduse korral) Buchenwaldi modelli tarvis kaugelt otsima minna - on teine selline pisike ja habras...
Ja jutustas tema ühest teisest meie sõbratarist, kes ilu nimel kah nii suuremaid kui väiksemaid nippe ette võtab... Ja et peaks vist ka... Olgu mainitud, et mõlemal kuskil missisevõistlusel kõvasti lööki võiks olla, mõlemad on hästi kenad.
...Tulime koju, Katsil mure: pahtelduskiht paistab värvi alt välja...
Aga mis mul viga on? Ma EI NÄE selliseid murekohti! On veidi reljeefi seinal või naisel, olgu... Ongi põnevam ja isikupärasem...
Mõtlesin sellest kohe tükk aega. Mulle tõesti meeldivad need "reljeefid"... Meeldivad ka enda puhul. On silmanurkades veidi kortsualget, olgu. Need on sellest päikesest, mida mulle vaadata meeldib. Ja kulmudevaheline on sellepärast, et kui ma mõtlen, siis see tekib. Ja suunurkades sellepärast, et on nii palju asju, mis naeratama panevad.
Ja tapeedivolt seinal meenutab, et siin sai seda riidega tupsutatud ja siin jäi tupsutamata, sest keegi avas veini ja ma kiirustasin redelilt alla. Ja maali taha ei sünni üldse vaadata, aga kes see ikka maalitaguseid vahtimas käib...
Ja Kristofer on siit või sealt midagi lahti tõmmanud... No olgu... Tuli ükskord hirmsa ajuga - et nää!-nää! (rääkida ta siis veel ei osanud, silmad särasid suurest leidmisrõõmust) - ja see sära on üks põhjus, miks ma seda tagasi pole kleepinud. Teine põhjus on isiklik laiskus. Aga see katkine koht ei häiri mind, pigem rõõmustab. Ikka nende säravate silmade pärast...
Ja need igikõikuvad põrandalauad ja see, et kui ma panen klaaskuuli põrandale, ei jää see mitte seisma vaid alustab enda elu ja kulgemist...
Ebatäiusest tundub nagu RÕÕMU rohkem olevat.
Rõõm täiuslikust lahendusest on ka olemas, vahel harva olen isegi tundnud, aga see kestab justkui vähem aega. Ja ei ole nii soe.
posted by Lee arvutikodu @ 6:23 PM
4 Comments:
:-) c
Kuidas sa küll nii terve inimene saad olla!?
Mul kipub vahel küll liialt perfektsionism kallale (eriti mis pahtlisse ja tapeedikortsudesse jms puutub, oma näo suhtes olen tolerantsem ;)
Epp, ma ei tea, kas see on tolerants? Äkki see on lihtsalt laiskus?
Sest KUI ma vajaks perfektset remonti, oleks loogiline vajada ka perfektset kodust korda. Aga ai! Esiteks ei ole ma võimeline seda pidama, teiseks ei oskaks ma selle sees vist ollagi. (Ja kui oskaks, lööksid laps ja koer selle ahvikiirusel segamini.)
Muide, mis see ideaal on? On see üldse saavutatav? Või aitab kortsuvastane kreem ja tapeedivoldi silumine lihtsalt mõtet ideaalide tegelikust kaugusest mitte lõpuni mõelda?
Ideaalne kodu? Ideaalne välimus? Ideaalne füüsiline vorm? Ideaalne haridus? Ideaalsed teadmised? Ideaalne töine eneseteostus? Ideaalselt hästi käituv ja kõikidele ideaalidele pürgiv laps? Koera- ja kassinäitusel kuldlinte saavad lemmikud?
Oeh... Ma olen ebatäiuslik igal alal. Aga selle olemise üle hästi rõõmus:).
ideaal minu jaoks on ilmselt olla rõõmus ja õnnelik :). ja seda ma enamasti ka olen. samas.... kaose enda ümber üritan vähemalt oma kodus alati likvideerida. ikka rõõmsalt. sama rõõmsalt üritan kaotada mõningad reljeefid... aga suhteliselt tulutult... sest mulle meeldib elu nautida selle igas avaldumisvormis, sealhulgas gurmaansest küljest :)))
Postita kommentaar
<< Home