Soovidest ja hirmust

Soovid midagi.
Soovid nii väga, et see soov ummistab põletava söena hingamise. Ja mõtlemise. Kogu olemise. Mõtetel on selline hääl, nagu lohistaks lääpas toasusse konarlikul põrandal.
Hirm soovi mittetäitumise ees ümbritseb nagu tumehall klaas. Näed, et sirelid õitsevad, üks õis teise järel läheb lahti… Aga rõõmu tunda ei suuda. Hirm omaenese soovi mittetäitumise ees on nii suur.

Ja siis see juhtub. Lootus läheb katki. Nii nagu kustub küünal või puruneb klaas.
Pisarad. Vein. Darja Dontsova.




Ja siis on korraga kerge olla. Sest kõik see, mida kardetud sai, on ju käes. Enam ei pea kartma.
HIRM ON OTSAS!

Sirelid on õite raskuse all lookas – ja see ilu ja see lõhn jõuavad kohale ning teevad õnnelikuks. Mõtetel on taas klõpsuvate kontsade hääl. Jagub mõtlemis- ja ütlemisteravust, inimeste tarkus teeb rõõmu ja nende lollus ajab itsitama.

Kah kogemus. Valus ja kulukas, aga elu värvipaleti mõttes ehk hindamatu. Hirm on valu moodi - kui järgi jääb, küll on siis hea tunne.