Intermezzo naise ja lastega

Kummaline koht on see inimeste maailm…

Helistas mulle eile minu sõbranna D. Üks omamoodi lähedane hing, kellega meid tihti on ühendanud just kardinaalselt erinev vaatenurk. No on näiteks minu maailmas mõõdukalt pilvine ilm, näeb tema orkaani. On minu maailmas pikne koos mürina ja välgunooltega, võib tema küsida, kas ma seda mitte ette ei kujuta. Ja nii edasi.
Helistas, nagu öeldud, sõbranna D. Ja rääkis kellestki Paulast (olgu ta nimi siin selline), kelle tema vanemad koos kahe väikese lapsega korterist välja tõstsid.
Ja et tehku me nüüd MIDAGI. Väga sõbranna D. moodi soov.
Asja uurides ilmnes, et MIDAGI formuleerub selleks, et meil tuleks Paula koos lastega enda juurde võtta.
Ja siis leida talle töö ja sissetulek ja uus kodu jne.

… Ööpäev hiljem. Korter on alles. Paulal on vähemalt üks tööpakkumine. Ta on kodus tagasi ja seda korterit ei ohusta miski.
Paula ema ÄHVARDAS tütart – et kui too käib vale mehega (laste isa), jätab ta tütre tänavale.
Uhhh… Aga ainult ähvardas. See on ebameeldiv – nagu sõnad ikka. Aga suhteliselt ohutu. (Nagu… ka sõnad ikka.)
Mulle meeldisid mõlemad. Paula ema vaat et rohkemgi kui Paula. Sihuke... tulest, veest ja vasktorudest läbikäind mutt...

Meie kogemus. Kristofer sai uue sõbra. See nägi nii välja nagu oleks tal JANU uue sõbra järgi. Kes on poiss nagu tema. Lärmab nagu tema. Keeb üle nagu tema. Jookseb ja ronib nagu tema.
Mulle meeldis see lärm, mida nood indiaanlasehakatised tekitasid.
Ja ma sain aru, kui palju ma Kristoferi tundeid kõrvalt tunnen. (Või arvan tundvat.)
Tema rõõmu, tema hirmu, tema uuest sõbrast lahkumise valu.

Veel saime me aru sellest, KUI VÄHE on tegelikult vaja, et kedagi natuke aidata. Veidi aega. Veidi raha, bensiini ja sidekulusid. Veidi mõttejõudu. Suure potiga putru ja paari madratsit. Kõik. Rohkem mitte midagi. (Ja selle aitamise all ei mõtle ma mitte teise elu uueks loomist vaid ühe ebameeldiva aja koos üle elamist.)

Tõepoolest, kummaline koht see inimeste maailm.

Ja aitäh, sõbranna D.