Erakiri homoasjade teemal

TÄNA blogistatistikat lugedes avastasin, et minu blogi paar sissekannet on ära toodud pride.ee koduleheküljel temaatilises blogiloetelus. Kui sissekanne "Ei homoabieludele!" seda ka väärt on, siis "Kehaturg" räägib vähemalt minu meelest küll millestki täiesti homovälisest.
Aga see selleks. Lugesin mainitud sissekanded koos kommentaaridega Katsile ette ja tema palus, et riputaksin avalikku lugemisruumi ka omakirjutet erakirja, millega põhjendasin ühele armsale tuttavale, miks minu arvates peaks Eesti sätestama samasoolistele paaridele abielu-, mitte partnerlusõiguse.
Loodan, et kirja saaja mu peale pahane ei ole. Liiatigi küsis ta mu suhtumist ühe avaliku ülesastumise eel:).
Niisiis, see kiri. (Vaimus pühendatud Katsile.)

Hea /turvakaalutlustel tsenseeritud/!

Mul on lõputult hea meel, et Sa seda küsid.

Kes homodest-lesbidest vajaks abieluseadust? Ma arvan, et esmajoones need, kellel on lapsed või kes plaanivad lapsi.
Jah, abielu võib olla ilus ettevõtmine või tunnete tõestamine või sotsiaalse staatuse või majandusliku järje parandamine, nii heterote kui ka homode hulgas.
Aga abielu põhiline idee peaks olema mitte võimalus vaid vastutus. Vastutus oma lapse või laste ees.
Abielu on avalik märk sellest, et "meie vastutame selle lapse eest, kuni ta suureks saab".

Mitte, et seda ilma abieluta teha ei võiks, kuid abielud kui semantiline sümbol on iidvana ja inimeste meeltesse kollektiivse mälu hulgas salvestunud. Tsiviilpartnerlus aga mitte. Lähim näide kirjandusest erilaadse täiskasvanuteühenduse ja lapsekasvatamise kohta võiks olla Katajevi "Polgu poeg". Aga see pole perekond. Abielu loob perele raamid. Jällegi vaidlusteema - kes ja kuipalju raame tahab. Aga ühiskonna asi peaks olema tagada võimalus endale pereraamid saada - kui ollakse sobivas vanuses ja teo- ning otsustusvõimeline.

Esteetiline plaan: on ilus, kui perekond kannab ühist perekonnanime. Jälgi sõnade tüvesid ja päritolu - perekond on meie teadvuses nii isiklikust asjast alates nagu perekonna nimi.
Jätta inimene ilma võimalusest perekond luua - ainult sellepärast, et ta soovib seda luua samast soost isikuga - on tegelikult inimõiguste rikkumine.

Praktiline plaan: on terve rida erinevaid väiksemaid ja suuremaid õigustoiminguid (peamiselt lapsi puudutavaid), mida kahe - olgu või samast soost - vanema puhul on kergem teostada kui neid vanemaid juriidiliselt miski seob.
Konkreetne näide meie perest: vald maksis lapse sünnitoetust EVP-des, millega sellessamas vallas maad erastada. Kuna meil on kinnistu kaasomandis, tuli mul poole maa raha rahas maksta, samas jäi 50% seaduslikust sünnitoetusest kasutamata. Väike asi iseenesest, aga beebi kõrvalt tükk ebamugavat sekeldamist.
Seda laadi "iseenesest väikesi asju" tuleb elus aegajalt ette kõigil. Abielu on üks - ja traditsioonilisim - viis nendega hakkama saada.

Majanduslik plaan: meie riigi üks prioriteete on iibe tõstmine, tänu millele on mitmeid päris kenasid soodustusi lastega peredele, mis suurenevad koos laste arvuga. Alates teisest lapsest näiteks tõuseb tulumaksuvaba miinimumi piir. Kui aga lapsed on sünnitatud erinevate naiste poolt, pole need naised juriidiliselt mitte kahe lapsega pere vaid kaks ühe lapsega üksikema. Ja ei mingit tulumaksusoodustust. Samal ajal maksab riik neile üksikematoetust, mille võiks suunata sellesse "lahtrisse", kus seda rohkem vaja on.
Mida enam lapsi, seda vajalikum oleks olla abielus. Kui kolme lapsega pere kõlab täiesti elutervelt, siis "kolme lapsega tsiviilpartnerlus" kõlab nagu "alustav eralasteaed".

Nagatiivsete juhtumite plaan: kui kaks lapsi kasvatavat inimest - sugudest sõltumata - on motiveeritud koos olema, armastavad teineteist ja last või lapsi, saadakse tegelikult kenasti hakkama ilma riigi toeta. Probleemid tekivad siis, kui üks neist kaotab motivatsiooni. Tahab olla üksinda ja vaba või tahab luua uue pere. Ega taha enam vanast perest kuuldagi, toetamisest rääkimata. (Ja nagu me teame, "kuni-surm-meid-lahutab" pole väga populaarne, lahutuste hulk on kõrge.) Abielu korral on lastel õiguslik kaitse, k.a õigus saada alimente (elatis on vist kaasaegne sõna).
Tihti on peres nii, et üks pooltest on rohkem pühendunud tööle ja teenib rohkem raha, teine aga keskendub rohkem kodule ja lastele ning aitab pigem säästa kui teenida. See pool perest on ilmselt see, kes lahutuse korral lapsed saaks... Aga kust tuleb raha?
Abielu tagab, et ühiskond väärtustab mõlemat poolt ühejagu, kaitstes ka suurema vaesuseriskiga poolt puudust kannatamast.
Veel üks negatiivne juhtum: kui peres üks osapool sureb, on mahajääjal veidigi kergem leinaga toime tulla, kui ta samal ajal ametnikele tõestama ei pea, et "on küll minu laps ja lastekodusse saata pole vajadust".

Elu koosneb pisiasjadest. Ja abielu on üks viis nende pisiasjade korraldamisega hõlpsamini toime tulla, et nende arvelt säästetud energia perele ja tööle pühendada.

Loota, et homoabielude võimalus lahendaks kõik homode probleemid, oleks sama naiivne nagu loota, et heteroabielud lahendaksid ära kõik heterote probleemid.
Aga õigus on abielluda on riigi poolt kena oma kodanikke väärtustav žest, mis kindlasti meenuks perega riigi tähtpäevadel lippu heisates või lapsele meie riigi hoolivusest jutustades ja tema rahvustunnet kasvatades.

Lisan eesti.ee portaalist lõigukese abielu kohta:

Abielu on inimese riigi poolt registreeritud kooselu vorm. Ajalooliselt on inimeste kooselu registreerimine olnud vajalik, et anda uuest ühendusest selge märk teistele ühiskonna liikmetele, kindlustada tulevaste laste positsioon ühiskonnas ja fikseerida abielupoolte varalised õigused. Tänapäeval on paljud nende õigustest tagatud juba teiste seadustega ning seetõttu registreeritud abielu kaotamas ka oma esialgset tähendust. Samas on abiellumise praktiline väärtus asendumas paljude uute ning vähemmateriaalsete motiividega.
Registreeritud abielu eelis vaba-abielu ees on peamiselt selles, et abikaasad ei pruugi hakata korraldama omavahelisi tsiviilõigussuhteid kokkulepetega – abielu on kui õiguslike lahenduste „pakett“, kus abikaasade eest on teatud tüüpotsustused ära tehtud. Abielupooltel on õigus esitada ühiseid maksudeklaratsioone ning nad on teineteise seadusjärgsed pärijad. Registreeritud abielupaaridel on kergem paljudel juhtudel ka koos reisida ning suhelda teiste riikide ametivõimudega. Õigus lapsendada sama last on üksnes registreeritud abikaasadel.
Abielu jooksul abikaasade poolt omandatud vara loetakse ühisvaraks, juhul kui abielupooled pole abieluvaraleppes seda teistmoodi soovinud.

* Tänase päeva seisuga lisakommentaar. Olen selle teema peale vahel veel mõelnud. Et ei, tõepoolest, midagi ei juhtu, kui ühtegi toetavat seadust vastu ei võeta. Elu läheb edasi, lapsed sünnivad ja kasvavad, maksud makstakse, kartul läheb mulda ja kirjad posti. Nagu kunagi sõjaaegsel Saksamaal juudi peredes, nagu 50ndatel Siberisse küüditatutel. Hulga leebemini, tegelikult. (Ainult et... kas selline võrdlus praegusel ajal on kohane?)