Elu järelevalve all

Üks teema, millest olen ammu mõelnud kirjutada. Nimelt sellest, mis tunne on olla järelevalvatav.
Et enamik asju, mida ma teha tahan, on küll lubatud, aga enne nende tegemist tuleb järelevalveametnikuga kooskõlastada.
Kusjuures, irw, ei ole kriminaalhooldus – muinsuskaitse hoopis.

Saime eile kätte oma KKT-d ehk kaitsekohustusteatise. (Olen nimelt “mälestuseomanik, kes mälestises ka sees elab”.)
Kõlab natuke nii, nagu meil oleks koobas mingi ausamba jalami all.

Nojah, midagi väga hullu see teatis ei sisalda, vähemalt esmapilgul mitte. Et maja väliskuju ei tohi muuta. Ei ole kavaski. Et maja olukorda ei tohi halvendada. No kesse loll oma kodu halvemaks teeb. Et majaesine peab hoolitsetud olema. Elementaarne ju.

Muinsuskaitse seadus iseenesest on oluliselt hullem, paraku on seadus KKT ees selgelt ülimuslikum.

Eks neid nagistamisi järelevalveametnikuga ole siin olnud ka. Aiajupi ehitamise loa ajasin välja üsna emotsionaalselt – et vana aja moonakate lapsi ohustas teeveeres ainult hobuvanker. Meil siin on üks jooksuhimuline klutt, autosid aga vurab hulgakaupa ja need on oluliselt ohtlikumad kui mõisa-aja hobused.

Katusevahetuse puhul lubasid sõbrad kõik Harku naistevanglas külas hakata käima, kui see samm ikka väga kriminaalseks osutub.

Veranda on meil ka ebaseaduslik.

Veetrass ka. Sai teine küll vallas kooskõlastatud (teisiti ei saakski! - ma ei hiili ju ööpimeduse varjus oma torujupiga trassilt vett pätsama), aga kuna vald ei ole muinsuskaitsega kooskõlastanud, on ikka ebaseaduslik.

Nii ma elan, ebaseaduslik tüdruk, ametnike armust.

Enne uue õunapuu istutamist (või kirsi- või pirnipuu vmt) tuleks ametnikku teavitada. Enne mõne olemasoleva puu mahavõttu ka. Pajupõõsast võin oma suva järgi pügada, see on majast eemal.

Õnneks mulle meeldib madal hekk. Kõrgem oleks keelatud ka.

Ja nii edasi. Ega me tegelikult midagi väga hullu teha ei tahagi. Kui me ostaks mõne muu vana maja, siis ilmselt me ei tahaks seda kah ringi ehitada. On juba sihuke tehtud, olgu edasi. Ja vana stiil meeldib meile ka – puit alati rohkem kui plastik, öko alati rohkem kui tehno.

Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et mõned n-ö spontaansed otsused tuleb enne kusagil ametis kooskõlastada.
Ainus vastutasu on, et me elame mälestises. Ausalt öeldes jätab see fakt mu küll üsna külmaks, nii et selles suhtes olen ma kehv muistisetüüp.
Ma ei ostnud mälestist vaid taskukohase maja.
See pole vaatamisväärsus vaid kodu. Kui mõni vaadata tahab – palun. Üldse ei keela. Aga vaadaku nii, et mind väga ei sega, mitte nii, et mina pean mõtlema, ega ma oma eluga vaatajat ei sega.

Tiiule, meemikorras

Tiiu küsis kolme probleemi koos lahendustega. Minu jaoks on siin koht vastu vaidlemiseks – et kui ma juba lahendust tean, mis probleem see siis ikka on. Ja ma ei saa ju panna lahenduseks nt ressursside juurde hankimine.

1. Alatihti multitaskingusse kalduv sebimine.
(Näide tänasest) Alustan päeva sellega, et teen ennast muudest probleemidest vabaks, et võtta ühe käsikirja (teema: Krusensterni maailmareis) toimetamise vahele teise käsikirja stiilinäite toimetamine (teema: vanglaelu).
Teen selle vahele lõplikult korda ühe jutukese (teema: sisekujundus), lepin kokku ja teen ära kaks telefoni-intervjuud (teema: suhted), veel üks jutuke üle vaadata (sisekujundus) ja üks kirjutada (viirushaigused). Sekka natuke muretsemist ühe teise ajakirjaniku tööde pärast, mõni arve, õhtul üks firma siseasi, vahepeal mõned kirjad, mõned telefonikõned, põgus blogiring…
See oli mu suhteliselt vaba päev, sest peale lapse lasteaeda saatmise-toomise ja kolme söögikorra valmistamise ei pidanud ma kuhugi minema ega midagi tegema. Homme linna tööle.
Lahendust? Ega ma väga ei otsigi… Kui miski natuke segab, siis kahe suure käsikirja vaheliti jooksmine – kusjuures ühel tuleb keelt lugeda ja fakte kontrollida, teisel tõlget kontrollida ja keelt lugeda. Aga see probleem laheneb aja ja tegutsemisega ära.

2. Eelmisega kaudselt seotud – mul on lapse jaoks vähe aega. Nädalavahetused püüan küll tore olla, aga sellega asi ka piirdub.
Lahendust ei ole. Olgem tänulikud, et tööd on. Olgem tänulikud, et Katsi ajabilanss pisut viisakam on.

Kolmandat probleemi hetkel ei ole. Jätkem siia võimalus rõõmude tundmiseks.

Teiste probleemide kohta ei julge küsida, aga loen kahtlemata huviga:)

täna

TÄNA sain pesuehtsat psühhiaatrilist abi: üks koostööpartner on selle ala inimene ja kui me täna ühes kenas pealinna pargis autos istusime ja hämarduvat linnapilti vaatasime, võttis ta mapi vahelt 20-grammise šokolaaditahvli ja andis mulle - et olgu söödud, arsti korraldus.
Sõin mõnda aega hiljem marsruuttaksot oodates ära. Hea oli.
Tasub ikka rohtu võtta, kui arst käsib, eks ole.
Ainult et õige arst tuleb valida...:)

*

TÄNA möödus 18 aastat mu vanatädi surmast. Küünal põleb ja Kats tõstis vanatädi pildi printeri tagant välja ja riputas seinale. Nii et kui ma nüüd üles vasakule vaatan, siis ma näen teda - vist veidike nooremana kui mina praegu.
Lahe tädi oli. Hästi selline... hoolitsetud ja daamilik...Tegi vapustavalt hästi käsitööd ja teadis alati kõiki klatšijutte.
Surma ajal oli ta 85 aastat vana ja suri nii, nagu ma tahaks ka kunagi kõrges vanuses surra: hommikul käis tööl, siis poes, siis lobises tänaval naabrinaistega, siis sõi kõhu täis, võttis topka viina ja heitis lõunauinakule.
Surm nagu lõunauinak kõlab ju hästi?

Ahah, meem ka siis

Ma ei viitsi päris korralikult reegleid järgida, nagunii on kõik selle ära teinud, kes teha tahtsid. Kes ei ole ja tahab, nopib lahkesti üles ja teeb.

Pere ja sõprus
Nii et peret, sõpru, muusikat, kohvi ja huvitavaid ilmumata raamatuid - ja rohkem nagu polegi õnneks vaja.
8. aprill 2006

Armastus
Ma armastan tarkust ja julgust, Odysseus…
4. jaanuar 2008

Mina ise.
Ma olen nii palju häid tüdrukuid ära rikkunud.
28. november 2007

Mida iganes.
Nätaki.
(täna)

nätaki?

No mis?
Pole mitu kuud bloginud?
Ja siis käib nätaki ja nätaki, et ärka üles ja otsi oma vanadest kirjadest neid ja neid vasteid.
Võeh, ma ütlen.

*
Armas kah, omamoodi. Ausalt.

*

Eile just mõtlesin, et kas peaks millaski blogi kah kirjutama või püüan ta vaikselt ära unustada.
... Ma vahel ju kirjutan. Mõttes.
*

Ma mäletan seda aega, kui ma veebipäevikut hakkasin pidama. Kats käis linnas tööl ja mina olin lapsega kodus. Ja blogi oli hea viis oma mõttekatked kirja panna.
See oli päris tore mäng.
PRAEGU pole ma enam päris see tüüp, kes blogiga alustas. Netsatagune koduperenaine... (tööst ma olen siin ju suht vähe kirjutanud).

*
Siin on igasugu pöördeid ja murranguid olnud. Ja ma olen mitu korda tundnud kiusatust end siin - või siis mõnes muus blogis - lihtsalt tühjaks kirjutada. Et vastukaja saada, et virtuaalseid toetavaid õlgu tajuda... ja siis jätnud selle tegemata.
Mis siin ikka kajada. Ja teie toetust, sõbrad, ma ju tunnen. Siis ka, kui me otseselt ei räägi.
Nii nagu, ma loodan, teate teie, et ma olen teie jaoks olemas. Peaaegu alati.
*
Ma ei teagi, mis ma nyyd teen? Blogin edasi vä? Pean yhe pisikese pere kroonikat, minu pere ja muud loomad. Annan veebipäevikus teada, mis tehtud, mis teoksil. Et täna näiteks käisime Kristoferiga kelgutamas ja kui ma pärast pitsat tegin, siis ma mõtlesin kavala nipi välja - äärtele rohkem juustu. Siis ei ole ääred "igavad".
Ja et kuu paistab aknasse. Aknad, muide, on toal tuliuued. Kats pani.

Midagi sellist?
Ah, meemiloopijad?
Äkki see ongi hea mõte?
(Irw, mõtlesin praegu, et jube naljakas, ma käiks siin nagu üle mingi aja tähelepanu nuiamas - et pistan nina ukse vahelt sisse, hõikan, et "blogida või mitte, selles on küsimus" - ja kaon jälle.)

teeme ise tuhat asja ehk moodne meditsiin

Üleeile öösel ärkasin tunde peale, et kangesti tahaks neelatada. No kohe väga tahaks, nagu sõltuks sellest midagi väga olulist. Aga ei saa, vot. Kõri jubetumalt valus.
Mett... Viinapudel oli ka käes, aga nuusutamisest piisas, et süda pahaks läheks. Voodisse tagasi.

Päev läks töö tähe all ja polnud eriti häda midagi. Järgmine öö oli taas košmaar. Keetsin teed, kuristasin meresoolaga, hulkusin mööda maja ringi.
Eilne päev algas tööl lonksukese viskiga - seejärel suutsin tere ütlemiseks hääle kokku saada.
Valu hõõgus omasoodu. Kui töö tehtud, lappasin kliinik.ee saiti.

Okei, kas neelupõletik või angiin. Esimese saab ise välja ravida, teine nõuab antibiootikumi. Esimesel peab kurk olema punane, teisel valge katuga.
Ma ei taha vaadata. Ma ei taha näha. Ma ei vaatagi.

Helistan perearstile. Kontrollimaks, kas ma pärast 6-7 aastat veel kusagil hingekirjas olen. (Vahepeal on mul teda ainult intervjuu tegemiseks vaja läinud.)
Hingekirjas olen. Perearstil parajasti patsient.
- kas te minuga ei võiks rääkida, küsib telefoni vastuvõtja.
- ikka võin. Ja räägin kogu oma ülalkirjeldet mure ära.
- teil on kas neelupõletik või angiin. vaadake peegli juures... (ja seesama selgitus, mis kliinik.ee lehel. Ja see, et esimesel juhul tehke seda ja toda, teisel tulge antibiootikumi retsepti järele.)
- tänud soovitamast, jah.

Võtsin julguse kokku ja diagnoosisin endal neelupõletiku. Nüüd teen soovitatud seda ja seda.

Kusjuures, äkki see on päris hea koostöövorm arstiga? Kommunikatiivsus on aus ja kahepoolne, patsienti ei hoita infosulus ja arst ei kuluta asjatult aega.
Oleme infotehnoloogia-riik või mitte, lõppeks.

Rahulikke hääli

Pikad ja pimedad on need õhtud siin. Ei mingit valgusreostust:). Mitte sinnapoolegi.

Aga hääli on seevastu küll.
Vihma ladin akna taga. Sajab ja sajab ja... Kahesajab. Kui mitte lausa kolmesajab.
Tuli on ahjus. Tasane huugamine ja praksumine. Nagu... nagu küdev ahi või meditatsioonimuusika.
Hästi natuke ajab suitsu sisse, vihma pärast.
Lapsukese nohin. "Emme, miks...?" sai tänaseks mööda.
Koer näeb "kutsika-unesid" - käpad käivad. Küllap ajab kedagi taga.
Telefon toob vaikse urinaga teateid kaugelt. Ka üks rahulik õhtuhääl...

Mõnda häält enam ei ole. Õnneks. Lahe oli, aga otsa sai. Näiteks ei laperda enam telk meie peade kohal - kivid on paigas.
Ma ei hakka kiitma. Vähemalt ma püüan sellega mitte üle pingutada. Aga ilus on küll, täitsa ausalt. Kahe katuseakna, läbipaistva korstnaluugi ja lumetõkke ja punaste korstnaplekkidega. Kulukas ettevõtmine, aga õnnelikuks teeb küll.
Natuke on poistel veel teha - naabritevaheline viimistlus ja siis veel vihmaveerennide külge allavoolutorud panna.
Ja kui vähegi võimalik, siis uut põhjaseina puiduosa tahaks ka... Praegusest mahub kass* läbi käima. Külmast tuulest rääkimata.

Talgutest. Mõtlesin praegu, et kui nii jubedalt sajab, siis ärme teeme. Lähme niisama sauna. Kärutamine on talvel lumega või talvel mööda külmunud maad või kevadel esimestes soojades päiksekiirtes tunduvalt lõbusam.

---
* Okei, mõnevõrra kõhnem kass kui Triibik.

Kutse talgutele

Nonii. Maja ees ei pea enam karkudega ringi hüppama - eile vedasime sodi ära. Korraks on ilus, puhas ja natuke kevadine tunne.
Katus on roovitise all.

*

1. novembril on kõik, kes tahavad vabas õhus möllata, teretulnud majatagust katust ära vedama.
Siitpoolt ohtralt süüa ja tänutunnet. Saun loomulikult ka.