Mitte blogimise faasid

Mitte blogimine on naljakas tunne – tean ju väga hästi, et see pole kohustus. Aga endal natuke kripeldab.

Mitu faasi oli sel mitte blogimisel.

A. “Ma praegu veel ei kirjuta!” See on selline pea-liiva-all faas. Ise tean ju kõige paremini, mis mulle muret teeb ja miks ei kirjuta, aga kirjutamise edasilükkamine aitab hoida illusiooni, et kõik on korras.
B. “Maha võtan selle blogi!” Mis ta siis on siin – nii roheline ja tüüne nagu mina oma… tüünematel päevadel. Semantiline seos blogi ja isiksuse vahel on – paraku – täiesti olemas.
C. “Justkui võiks, aga parem mitte…” Et kui ongi selline rahulik ja mõnus hetk, millest võiks tahta blogida, siis ei tahaks seda hetke teps mitte kirjapanekule raisata.
D. “Aga natuke ju võib…” See on see praegune.

Võib-olla ma hakkan siia jälle kirjutama. Võib-olla juba homme.