"Lilled surid ära!"

Nii teatas Kristofer täna närtsinud lilli nähes.
Parandasin automaatselt: "Jaa, lilled on närtsinud..." kui taipasin.
Me ei ole talle surmast rääkinud. Vähemalt mitte otse.
Aga ta teadis, mis see on.
Ja minul pole muud kui teadmiseks võtta, et ta teab.

Tegelikult olen ma sellega rahul. Esiteks on surmast teadmine ja rääkimine nagunii üks paljude astmetega trepp. Kui tõesti on aeg juba praegu esimesel astmel seista, siis on.
Ja teiseks... Kui surm jääb seostuma millegi nii loomulikuga kui lillede hääbumine, siis aitab see tal ehk elus mõne raske ajaga paremini toime tulla.

... Ma ise hakkasin surma peale intensiivsemalt mõtlema kuueaastaselt. Trammis ütles üks tädi teisele, et "Lapsed ei saa kunagi surmast lõpuni aru saada".
Siis ma küsisin emalt, et miks ei saa. Ja ema ütles, et mitte keegi ei saa, suured ka mitte.
Sealtmaalt ma hakkasin surmast mõtlema. Tont seda teab, kas lootsin oma lapsearuga esimene arusaaja olla...
Aga jah, ega saa küll. Seda ma tean aga küll, et surm ei lõpeta armastust ära.