Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

kolmapäev, oktoober 17, 2007

Võõraste elude valu

Algas see mõttekäik Luuletari blogist, "Pooliku heleduse" sissekandest. Lugesin – esmapilgul tundus tema kirjutatu nii ainuvõimalikult õige, et polegi midagi edasi mõelda. Kommenteeridagi mitte. No mis ma sellest “Jah, just!” ikka kirjutan, eks ma teinekord jutu sees märgin ära, et “Kuule, sul oli ikka nii tabav kirjutis.”

Aga meelde see tekst mulle jäi. Kuni ma sain aru, et tegelikult ma ei nõustu sellega üldse.
Kas pole kummaline – see algne täielik nõustumine ja siis see arusaamine, et ma jäin lihtsalt Luuletari ilusa sõnastuse ja tundelise loomu vangi ja ei saanud sellepärast oma mõttele kohe pihta?

Need juhtmed, jah, on mul pikavõitu, ma tean.

Et kas on õige kirjutada ajakirjanduses ausalt ja avameelselt valust ja vaevast, langemisest ja vahel ka suutmatusest tõusta?

Ei ole, arvan ma.
Esiteks, kirjutajad on väga erinevad. Luuletari, jah, on õnnistatud väga tundliku sulega, aga kus on garantii, et kõiki neid toimetajaid samuti, kes tema tekstidega edasi töötavad. Vähimgi sõnamuutus võiks anda loole teise varjundi.
Teiseks, isegi Luuletari – või kelle tahes hea ja südamega ajakirjaniku - hella sulega kirjutatud tekst võib teha haiget. See fikseerib valu ja vaeva ning annab sellele täna ajakirja tiraažile laia leviku ning kauaaegse kestvuse. Mis omakorda tähendab, et see valu ja vaev võib ühel hetkel mööda saada – ehk isegi suuresti tänu sellele loole – aga see ei kao n-ö avalikult areenilt mitte kunagi.
Ja nüüd küsimus – kellele see on kasulik? Ajakirjale mitte, sest positiivsed lood tagavad paremad reitingud, vähemalt naisteajakirjanduses. Loo kangelasele võib see olla toeks tõusta või kellelegi ta ümbruskonnast signaaliks käsi ulatada, aga võib anda ka vastupidise efekti. Tõenäosus 50:50 vist ei ole ülepaisutatud?

Mis võimalus jääb autorile, kes ehtsat valu kohates loost loobuma peab või selle toimetaja soovil positiivsemaks peaks markeerima?
Ilukirjandus…?
Sest sinna võib tõepoolest korjata kogu silma ja hinge jäänud valu ja vaeva ning mitte keegi mitte kunagi ei tule ütlema, et “rohkem positiivsust oleks vaja”.
Helgeid mõtteid Raskolnikovi pähe!

7 Comments:

At 2:51 PM, Blogger Ramloff said...

Jah, ühelt poolt on valu tiražeerimine valu tundjale ohtlik.

Teiselt poolt on aga ohtlik kui kirjutatakse ainult optimistlikke lugusid vapratest ja ilusatest.

Miks?
Sest nii me surume märkamatult valu tundmise keelatu valdkonda ning inimene, kellel on valus, võib hakata tundma end topelt halvast, sest ühiskond aktsepteerib teda vaid siis, kui ta on optimistlik ja saab hakkama. Valust kirjutamine pole oluline mitte neile, kes sellele saavad kaasa tunda, vaid neile, kes parasjagu midagi analoogset kogevad.

Me oleme jõudnud suuresti ühiskonda, kus paljud keelavad endale valu ning selline keelatud valu otsib endale ju väljapääsu. Tihti leiab see väljapääsu raevus (Delfi kommentaatorid), vahel haigustes, vahel milleski muus.

Ja ma ei mõtle siin üldse seda, et valus peaks mõnulema, piisab vaid sellest, et inimesed tunnistaks endale: "praegu on valus, las olla, see käib nende sündmustega kaasas", aga mitte ei pingutaks ilmtingimata optimistid välja näha.

 
At 3:12 PM, Blogger Tiiu said...

Ma ei saanud; Lee, Sinust üldse aru. Või ei mõistnud Sa Luuletari?
Kuna mu tütar kirjutab ka lugusid, siis mul on juba kogemus, et peatoimetaja tõmbab maha just kõige olulisema ja seda ajakirja veergudele ei lase, nimelt tõe, mis ühiskonna tõelistele valupunktidele osutab. Taoline ilustamine on ohtlik.Näiteks üks intervjueeritav kirjeldas naiste olukorda naistevanglas, aga see lõik ajakirja ei läinud. Muu oleks olemata võinud olla, aga see kõige karjuvam ülekohus salati maha. Milleks siis üldse ajakirjandus? Mis ajakirjandus see selline on, mis ühiskonnast potjomkini küla teeb või siis rõhub vaid verele ja surmale.Eksisteerib kaks äärmust, püüdu tasakaalule ei ole.

 
At 3:49 PM, Anonymous Anonüümne said...

Jah, ma mõtlesin just selle ohus peale, mis on Ramloffi esimeses lauses. Et kus on see piir, kus ohver ei muutu ka meedia ohvriks.
(Ja igaks juhuks - veelkord - see EI KÄI Luuletari intervjuude kohta. Lihtsalt Luuletar pani mõtted liikuma.)
Kui muutub, siis on loo autor teinud teene (võib-olla) paljudele lugejatele, aga jätnud alasti ja tuule kätte selle, kes talle intervjuu andis. Sama oht on ka väga ausate pihtimuste puhul.
Ma pean siin silmas olukorda, kus too ohver 10 aastat hiljem, püsti saanuna, näiteks tippjuhiks kandideerib... No tegelikult sama teema, et kas blogimine raskendab või kergendab töölesaamist.
Tiiu - see vanglanäide on absoluutselt teine asi. See kirjeldab ametnike halba tööd või võimupiiride ületamist ja sellest mittekirjutamine on minu arvates lubamatu.
Lee

 
At 6:05 PM, Blogger Karuema said...

ma arvan, et see valust kirjutamine on valu käes kannatajale eelköige vajalik. sa lihtsalt aitad ennast sellest valust lahti saada...suhtekorralduses on nn soolikad välja strateegia - see on köige töhusam kriitilistes situatsioonides...sest valu on valus kannnatada, nii nagu on paisetega ihus - kui need paised katki löikad, siis tuleb paha välja ja sa saad terveks...
ol oli väga segane arutlus, aga midagi sellist ma mötlen. aga vb olla mul pole öigus, ei tea...ma vaid ise olen sedasi kogenud.

 
At 9:14 PM, Anonymous Anonüümne said...

vahel on vaja valust selleks kirjutada, et keegi teine, kes loeb, saaks sellest kirjutisest samastumise läbi tuge ja ehk ka mõne nipi/õpetuse, kuidas sellega toime ja sellest välja tulla.

s.t. osaliselt sama, mida ramloffki ütles

 
At 9:16 PM, Anonymous Anonüümne said...

aga jah, teisalt peaks see siis kuidagi sealt meediast hiljem kaduma, et see ei jääks nö inimest saatma ega saaks teda kahjustada varjuna minevikust

 
At 12:34 PM, Anonymous Anonüümne said...

ma arvan, et valust on vaja (on mõttet) kirjutada siis, kui on lootust, et see aitab edaspidi kellelgi teisel samalaadset valu vältida või sellega lihtsamini toime tulla.

sealjuures maksaks rääkijal olla kindel, et see valu ja reaktsioonid sellele, mis võivad olla ka pahatahtlikud, mõistmatud ja mis kõik veel, enam väga ei lõhu.

mida kindlasti teha ei tohiks, on kellegi hinge pahempidi tõmmata lihtsalt selleks, et saada üks hea lugu. st kasutada valu niisama emotsioonide üles kütmiseks.

kati

 

Postita kommentaar

<< Home