Rahulikke hääli

Pikad ja pimedad on need õhtud siin. Ei mingit valgusreostust:). Mitte sinnapoolegi.

Aga hääli on seevastu küll.
Vihma ladin akna taga. Sajab ja sajab ja... Kahesajab. Kui mitte lausa kolmesajab.
Tuli on ahjus. Tasane huugamine ja praksumine. Nagu... nagu küdev ahi või meditatsioonimuusika.
Hästi natuke ajab suitsu sisse, vihma pärast.
Lapsukese nohin. "Emme, miks...?" sai tänaseks mööda.
Koer näeb "kutsika-unesid" - käpad käivad. Küllap ajab kedagi taga.
Telefon toob vaikse urinaga teateid kaugelt. Ka üks rahulik õhtuhääl...

Mõnda häält enam ei ole. Õnneks. Lahe oli, aga otsa sai. Näiteks ei laperda enam telk meie peade kohal - kivid on paigas.
Ma ei hakka kiitma. Vähemalt ma püüan sellega mitte üle pingutada. Aga ilus on küll, täitsa ausalt. Kahe katuseakna, läbipaistva korstnaluugi ja lumetõkke ja punaste korstnaplekkidega. Kulukas ettevõtmine, aga õnnelikuks teeb küll.
Natuke on poistel veel teha - naabritevaheline viimistlus ja siis veel vihmaveerennide külge allavoolutorud panna.
Ja kui vähegi võimalik, siis uut põhjaseina puiduosa tahaks ka... Praegusest mahub kass* läbi käima. Külmast tuulest rääkimata.

Talgutest. Mõtlesin praegu, et kui nii jubedalt sajab, siis ärme teeme. Lähme niisama sauna. Kärutamine on talvel lumega või talvel mööda külmunud maad või kevadel esimestes soojades päiksekiirtes tunduvalt lõbusam.

---
* Okei, mõnevõrra kõhnem kass kui Triibik.