nätaki?

No mis?
Pole mitu kuud bloginud?
Ja siis käib nätaki ja nätaki, et ärka üles ja otsi oma vanadest kirjadest neid ja neid vasteid.
Võeh, ma ütlen.

*
Armas kah, omamoodi. Ausalt.

*

Eile just mõtlesin, et kas peaks millaski blogi kah kirjutama või püüan ta vaikselt ära unustada.
... Ma vahel ju kirjutan. Mõttes.
*

Ma mäletan seda aega, kui ma veebipäevikut hakkasin pidama. Kats käis linnas tööl ja mina olin lapsega kodus. Ja blogi oli hea viis oma mõttekatked kirja panna.
See oli päris tore mäng.
PRAEGU pole ma enam päris see tüüp, kes blogiga alustas. Netsatagune koduperenaine... (tööst ma olen siin ju suht vähe kirjutanud).

*
Siin on igasugu pöördeid ja murranguid olnud. Ja ma olen mitu korda tundnud kiusatust end siin - või siis mõnes muus blogis - lihtsalt tühjaks kirjutada. Et vastukaja saada, et virtuaalseid toetavaid õlgu tajuda... ja siis jätnud selle tegemata.
Mis siin ikka kajada. Ja teie toetust, sõbrad, ma ju tunnen. Siis ka, kui me otseselt ei räägi.
Nii nagu, ma loodan, teate teie, et ma olen teie jaoks olemas. Peaaegu alati.
*
Ma ei teagi, mis ma nyyd teen? Blogin edasi vä? Pean yhe pisikese pere kroonikat, minu pere ja muud loomad. Annan veebipäevikus teada, mis tehtud, mis teoksil. Et täna näiteks käisime Kristoferiga kelgutamas ja kui ma pärast pitsat tegin, siis ma mõtlesin kavala nipi välja - äärtele rohkem juustu. Siis ei ole ääred "igavad".
Ja et kuu paistab aknasse. Aknad, muide, on toal tuliuued. Kats pani.

Midagi sellist?
Ah, meemiloopijad?
Äkki see ongi hea mõte?
(Irw, mõtlesin praegu, et jube naljakas, ma käiks siin nagu üle mingi aja tähelepanu nuiamas - et pistan nina ukse vahelt sisse, hõikan, et "blogida või mitte, selles on küsimus" - ja kaon jälle.)