Lee arvutikodu

Elu järelevalve all

2009-02-10T15:35:00.002+02:00

Üks teema, millest olen ammu mõelnud kirjutada. Nimelt sellest, mis tunne on olla järelevalvatav.
Et enamik asju, mida ma teha tahan, on küll lubatud, aga enne nende tegemist tuleb järelevalveametnikuga kooskõlastada.
Kusjuures, irw, ei ole kriminaalhooldus – muinsuskaitse hoopis.

Saime eile kätte oma KKT-d ehk kaitsekohustusteatise. (Olen nimelt “mälestuseomanik, kes mälestises ka sees elab”.)
Kõlab natuke nii, nagu meil oleks koobas mingi ausamba jalami all.

Nojah, midagi väga hullu see teatis ei sisalda, vähemalt esmapilgul mitte. Et maja väliskuju ei tohi muuta. Ei ole kavaski. Et maja olukorda ei tohi halvendada. No kesse loll oma kodu halvemaks teeb. Et majaesine peab hoolitsetud olema. Elementaarne ju.

Muinsuskaitse seadus iseenesest on oluliselt hullem, paraku on seadus KKT ees selgelt ülimuslikum.

Eks neid nagistamisi järelevalveametnikuga ole siin olnud ka. Aiajupi ehitamise loa ajasin välja üsna emotsionaalselt – et vana aja moonakate lapsi ohustas teeveeres ainult hobuvanker. Meil siin on üks jooksuhimuline klutt, autosid aga vurab hulgakaupa ja need on oluliselt ohtlikumad kui mõisa-aja hobused.

Katusevahetuse puhul lubasid sõbrad kõik Harku naistevanglas külas hakata käima, kui see samm ikka väga kriminaalseks osutub.

Veranda on meil ka ebaseaduslik.

Veetrass ka. Sai teine küll vallas kooskõlastatud (teisiti ei saakski! - ma ei hiili ju ööpimeduse varjus oma torujupiga trassilt vett pätsama), aga kuna vald ei ole muinsuskaitsega kooskõlastanud, on ikka ebaseaduslik.

Nii ma elan, ebaseaduslik tüdruk, ametnike armust.

Enne uue õunapuu istutamist (või kirsi- või pirnipuu vmt) tuleks ametnikku teavitada. Enne mõne olemasoleva puu mahavõttu ka. Pajupõõsast võin oma suva järgi pügada, see on majast eemal.

Õnneks mulle meeldib madal hekk. Kõrgem oleks keelatud ka.

Ja nii edasi. Ega me tegelikult midagi väga hullu teha ei tahagi. Kui me ostaks mõne muu vana maja, siis ilmselt me ei tahaks seda kah ringi ehitada. On juba sihuke tehtud, olgu edasi. Ja vana stiil meeldib meile ka – puit alati rohkem kui plastik, öko alati rohkem kui tehno.

Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et mõned n-ö spontaansed otsused tuleb enne kusagil ametis kooskõlastada.
Ainus vastutasu on, et me elame mälestises. Ausalt öeldes jätab see fakt mu küll üsna külmaks, nii et selles suhtes olen ma kehv muistisetüüp.
Ma ei ostnud mälestist vaid taskukohase maja.
See pole vaatamisväärsus vaid kodu. Kui mõni vaadata tahab – palun. Üldse ei keela. Aga vaadaku nii, et mind väga ei sega, mitte nii, et mina pean mõtlema, ega ma oma eluga vaatajat ei sega.

Tiiule, meemikorras

2009-02-03T20:49:00.002+02:00

Tiiu küsis kolme probleemi koos lahendustega. Minu jaoks on siin koht vastu vaidlemiseks – et kui ma juba lahendust tean, mis probleem see siis ikka on. Ja ma ei saa ju panna lahenduseks nt ressursside juurde hankimine.

1. Alatihti multitaskingusse kalduv sebimine.
(Näide tänasest) Alustan päeva sellega, et teen ennast muudest probleemidest vabaks, et võtta ühe käsikirja (teema: Krusensterni maailmareis) toimetamise vahele teise käsikirja stiilinäite toimetamine (teema: vanglaelu).
Teen selle vahele lõplikult korda ühe jutukese (teema: sisekujundus), lepin kokku ja teen ära kaks telefoni-intervjuud (teema: suhted), veel üks jutuke üle vaadata (sisekujundus) ja üks kirjutada (viirushaigused). Sekka natuke muretsemist ühe teise ajakirjaniku tööde pärast, mõni arve, õhtul üks firma siseasi, vahepeal mõned kirjad, mõned telefonikõned, põgus blogiring…
See oli mu suhteliselt vaba päev, sest peale lapse lasteaeda saatmise-toomise ja kolme söögikorra valmistamise ei pidanud ma kuhugi minema ega midagi tegema. Homme linna tööle.
Lahendust? Ega ma väga ei otsigi… Kui miski natuke segab, siis kahe suure käsikirja vaheliti jooksmine – kusjuures ühel tuleb keelt lugeda ja fakte kontrollida, teisel tõlget kontrollida ja keelt lugeda. Aga see probleem laheneb aja ja tegutsemisega ära.

2. Eelmisega kaudselt seotud – mul on lapse jaoks vähe aega. Nädalavahetused püüan küll tore olla, aga sellega asi ka piirdub.
Lahendust ei ole. Olgem tänulikud, et tööd on. Olgem tänulikud, et Katsi ajabilanss pisut viisakam on.

Kolmandat probleemi hetkel ei ole. Jätkem siia võimalus rõõmude tundmiseks.

Teiste probleemide kohta ei julge küsida, aga loen kahtlemata huviga:)

täna

2009-02-02T21:19:00.003+02:00

TÄNA sain pesuehtsat psühhiaatrilist abi: üks koostööpartner on selle ala inimene ja kui me täna ühes kenas pealinna pargis autos istusime ja hämarduvat linnapilti vaatasime, võttis ta mapi vahelt 20-grammise šokolaaditahvli ja andis mulle - et olgu söödud, arsti korraldus.
Sõin mõnda aega hiljem marsruuttaksot oodates ära. Hea oli.
Tasub ikka rohtu võtta, kui arst käsib, eks ole.
Ainult et õige arst tuleb valida...:)

*

TÄNA möödus 18 aastat mu vanatädi surmast. Küünal põleb ja Kats tõstis vanatädi pildi printeri tagant välja ja riputas seinale. Nii et kui ma nüüd üles vasakule vaatan, siis ma näen teda - vist veidike nooremana kui mina praegu.
Lahe tädi oli. Hästi selline... hoolitsetud ja daamilik...Tegi vapustavalt hästi käsitööd ja teadis alati kõiki klatšijutte.
Surma ajal oli ta 85 aastat vana ja suri nii, nagu ma tahaks ka kunagi kõrges vanuses surra: hommikul käis tööl, siis poes, siis lobises tänaval naabrinaistega, siis sõi kõhu täis, võttis topka viina ja heitis lõunauinakule.
Surm nagu lõunauinak kõlab ju hästi?

Ahah, meem ka siis

2009-01-31T21:02:00.002+02:00

Ma ei viitsi päris korralikult reegleid järgida, nagunii on kõik selle ära teinud, kes teha tahtsid. Kes ei ole ja tahab, nopib lahkesti üles ja teeb.

Pere ja sõprus
Nii et peret, sõpru, muusikat, kohvi ja huvitavaid ilmumata raamatuid - ja rohkem nagu polegi õnneks vaja.
8. aprill 2006

Armastus
Ma armastan tarkust ja julgust, Odysseus…
4. jaanuar 2008

Mina ise.
Ma olen nii palju häid tüdrukuid ära rikkunud.
28. november 2007

Mida iganes.
Nätaki.
(täna)

nätaki?

2009-01-31T20:28:00.002+02:00

No mis?
Pole mitu kuud bloginud?
Ja siis käib nätaki ja nätaki, et ärka üles ja otsi oma vanadest kirjadest neid ja neid vasteid.
Võeh, ma ütlen.

*
Armas kah, omamoodi. Ausalt.

*

Eile just mõtlesin, et kas peaks millaski blogi kah kirjutama või püüan ta vaikselt ära unustada.
... Ma vahel ju kirjutan. Mõttes.
*

Ma mäletan seda aega, kui ma veebipäevikut hakkasin pidama. Kats käis linnas tööl ja mina olin lapsega kodus. Ja blogi oli hea viis oma mõttekatked kirja panna.
See oli päris tore mäng.
PRAEGU pole ma enam päris see tüüp, kes blogiga alustas. Netsatagune koduperenaine... (tööst ma olen siin ju suht vähe kirjutanud).

*
Siin on igasugu pöördeid ja murranguid olnud. Ja ma olen mitu korda tundnud kiusatust end siin - või siis mõnes muus blogis - lihtsalt tühjaks kirjutada. Et vastukaja saada, et virtuaalseid toetavaid õlgu tajuda... ja siis jätnud selle tegemata.
Mis siin ikka kajada. Ja teie toetust, sõbrad, ma ju tunnen. Siis ka, kui me otseselt ei räägi.
Nii nagu, ma loodan, teate teie, et ma olen teie jaoks olemas. Peaaegu alati.
*
Ma ei teagi, mis ma nyyd teen? Blogin edasi vä? Pean yhe pisikese pere kroonikat, minu pere ja muud loomad. Annan veebipäevikus teada, mis tehtud, mis teoksil. Et täna näiteks käisime Kristoferiga kelgutamas ja kui ma pärast pitsat tegin, siis ma mõtlesin kavala nipi välja - äärtele rohkem juustu. Siis ei ole ääred "igavad".
Ja et kuu paistab aknasse. Aknad, muide, on toal tuliuued. Kats pani.

Midagi sellist?
Ah, meemiloopijad?
Äkki see ongi hea mõte?
(Irw, mõtlesin praegu, et jube naljakas, ma käiks siin nagu üle mingi aja tähelepanu nuiamas - et pistan nina ukse vahelt sisse, hõikan, et "blogida või mitte, selles on küsimus" - ja kaon jälle.)

teeme ise tuhat asja ehk moodne meditsiin

2008-11-07T08:16:00.002+02:00

Üleeile öösel ärkasin tunde peale, et kangesti tahaks neelatada. No kohe väga tahaks, nagu sõltuks sellest midagi väga olulist. Aga ei saa, vot. Kõri jubetumalt valus.
Mett... Viinapudel oli ka käes, aga nuusutamisest piisas, et süda pahaks läheks. Voodisse tagasi.

Päev läks töö tähe all ja polnud eriti häda midagi. Järgmine öö oli taas košmaar. Keetsin teed, kuristasin meresoolaga, hulkusin mööda maja ringi.
Eilne päev algas tööl lonksukese viskiga - seejärel suutsin tere ütlemiseks hääle kokku saada.
Valu hõõgus omasoodu. Kui töö tehtud, lappasin kliinik.ee saiti.

Okei, kas neelupõletik või angiin. Esimese saab ise välja ravida, teine nõuab antibiootikumi. Esimesel peab kurk olema punane, teisel valge katuga.
Ma ei taha vaadata. Ma ei taha näha. Ma ei vaatagi.

Helistan perearstile. Kontrollimaks, kas ma pärast 6-7 aastat veel kusagil hingekirjas olen. (Vahepeal on mul teda ainult intervjuu tegemiseks vaja läinud.)
Hingekirjas olen. Perearstil parajasti patsient.
- kas te minuga ei võiks rääkida, küsib telefoni vastuvõtja.
- ikka võin. Ja räägin kogu oma ülalkirjeldet mure ära.
- teil on kas neelupõletik või angiin. vaadake peegli juures... (ja seesama selgitus, mis kliinik.ee lehel. Ja see, et esimesel juhul tehke seda ja toda, teisel tulge antibiootikumi retsepti järele.)
- tänud soovitamast, jah.

Võtsin julguse kokku ja diagnoosisin endal neelupõletiku. Nüüd teen soovitatud seda ja seda.

Kusjuures, äkki see on päris hea koostöövorm arstiga? Kommunikatiivsus on aus ja kahepoolne, patsienti ei hoita infosulus ja arst ei kuluta asjatult aega.
Oleme infotehnoloogia-riik või mitte, lõppeks.

Rahulikke hääli

2008-10-27T20:32:00.002+02:00

Pikad ja pimedad on need õhtud siin. Ei mingit valgusreostust:). Mitte sinnapoolegi.

Aga hääli on seevastu küll.
Vihma ladin akna taga. Sajab ja sajab ja... Kahesajab. Kui mitte lausa kolmesajab.
Tuli on ahjus. Tasane huugamine ja praksumine. Nagu... nagu küdev ahi või meditatsioonimuusika.
Hästi natuke ajab suitsu sisse, vihma pärast.
Lapsukese nohin. "Emme, miks...?" sai tänaseks mööda.
Koer näeb "kutsika-unesid" - käpad käivad. Küllap ajab kedagi taga.
Telefon toob vaikse urinaga teateid kaugelt. Ka üks rahulik õhtuhääl...

Mõnda häält enam ei ole. Õnneks. Lahe oli, aga otsa sai. Näiteks ei laperda enam telk meie peade kohal - kivid on paigas.
Ma ei hakka kiitma. Vähemalt ma püüan sellega mitte üle pingutada. Aga ilus on küll, täitsa ausalt. Kahe katuseakna, läbipaistva korstnaluugi ja lumetõkke ja punaste korstnaplekkidega. Kulukas ettevõtmine, aga õnnelikuks teeb küll.
Natuke on poistel veel teha - naabritevaheline viimistlus ja siis veel vihmaveerennide külge allavoolutorud panna.
Ja kui vähegi võimalik, siis uut põhjaseina puiduosa tahaks ka... Praegusest mahub kass* läbi käima. Külmast tuulest rääkimata.

Talgutest. Mõtlesin praegu, et kui nii jubedalt sajab, siis ärme teeme. Lähme niisama sauna. Kärutamine on talvel lumega või talvel mööda külmunud maad või kevadel esimestes soojades päiksekiirtes tunduvalt lõbusam.

---
* Okei, mõnevõrra kõhnem kass kui Triibik.

Kutse talgutele

2008-10-19T21:27:00.002+03:00

Nonii. Maja ees ei pea enam karkudega ringi hüppama - eile vedasime sodi ära. Korraks on ilus, puhas ja natuke kevadine tunne.
Katus on roovitise all.

*

1. novembril on kõik, kes tahavad vabas õhus möllata, teretulnud majatagust katust ära vedama.
Siitpoolt ohtralt süüa ja tänutunnet. Saun loomulikult ka.

Kallid neljajalgsed

2008-10-09T21:25:00.002+03:00

Pildid tänulikult alla tiritud Udupea blogist.

Elu on kuidagi heaks läinud...

2008-10-06T21:29:00.002+03:00

... mõtlesin ma täna kusagil Taga-Mustamäel hulkudes.
Ma olen nii harjunud enda ümber olevaid inimesi usaldama, et kui ma puhtkogemata puutun kokku inimestega, kes mängivad (minu vaatevinklist lähtudes) pisikesi räpaseid võimumänge, läheb mul kõigepealt jupp aega enne, kui ma uskuma hakkan, et nad seda teevad ja siis veel jupp aega, enne kui ma oma "rentslikassiilme ja -hääle" üles leian.
Ega ma veel ei leidnudki. Lihtsalt teadvustasin endale, et seda arsenali võib millalgi jälle vaja minna.
*
Hea tava on see märksõna, millega oma töös peamiselt kokku puutun. Väljaspool tööd ka. Kõik näib alluvat pigem headele tavadele kui millelegi muule.
Kokkulepped peavad. Ja need sõlmitakse nii, et võidavad mõlemad (või kõik) pooled. Enamasti ei panda kirjagi.
... Jah, hea on mul teiega, sõbrad.

Barbaarne gurmee Äripäevaga

2008-10-04T22:15:00.002+03:00

Ma ei hakka kirjeldama, mida sisaldab endas üks muldne "veel paigaldamata põrand". Äkki keegi tahab süüa või midagi ja siis ei pruugi see kirjeldus meeldida.

Ma ei hakka ka oma tänase päeva emotsioone ümber jutustama - lööki saatuselt pehmendab füüsiline töö. Endorfiin vabaneb, tundeelu nürineb. Labidas käib kiiremini. Lihtne, eks?

*

Aga õhtusöögi kohta panen küll märgikese kirja. Kui te juhtute impulssostuna tõstma korvi värske forelli ning avastate alles kodus, et foolium on otsas, siis Äripäev aitab hädast välja.
Kala-loomake puhastada, - ja vahele võid ja tilli ja sidrunimahla ja soola,- keerata õlisesse ajalehte ning küpsemise ajal pisut veega kasta.
Kats ütles just olla veel parem kui fooliumiga. Et see barbaarsus lisavat oma võlu.
*

Niisiis, homseni!

Kiri kaosest

2008-10-03T20:42:00.004+03:00

Tere, hea lugeja!

Kuuldused minu surmast või väljarändamisest on tugevasti liialdatud:). Tegelikult olen ma siin metsa taga absoluutselt olemas ja läbinisti maiste asjadega ametis.
Uudiseid jagub.

Alustan heast või halvast?
Vastu mu tavapärast harjumust hakkan heast pihta. Lemmiklapsuke saab pühapäeval viieseks ja see tähendab, et külalised on oodatud!!!! Kella neljast. Traditsiooniliselt alkovaba päev.
*
Nüüd karmima osa juurde. Kes tuleb, varugu pikka meelt ja säästku meid kaastundekarjatustest ja küsimustest: "Kuidas te nüüd niimoodi...?"
Nimelt on
a) majal katus maas ja selle asemel midagi telgiriide sarnast. Laperdab tuulega.
b) mainitud katus maja ymber hunnikutes.
c) pööninguosa alles, kuid täiesti lage. (Selles mõttes, et seinu ja lagesid pühapäevaks enam ei ole.)
d) suurem osa sellest, mis pööningul oli, all kuhjades.

Ehh, ja siis ärge veel küsige, kus mu lillepeenrad on ja miks mõni aken katki on.

*
Ei, meid ei tabanud looduskatastroof. Me lihtsalt otsustasime kena sügise puhul katust vahetada.
Kaastundeks, vist, pole tõega põhjust. Ma liigun keset seda kirjeldamatut entroopiat ja... see meeldib mulle.
Kui jõudu jagub, annan siin vahepeal jälle aru, mis toimub.

Kallistan teid kõiki,
teie Lee

Eelneval teemal veelkord

2008-09-30T11:33:00.003+03:00

Üks luuletus Felice Schragenheimilt, aastast 1939, raamatust "Aimee ja Jaaguar", Valgusekandja ja siinkirjutaja tõlgituna.

Komplitseeritud siseelu

On sõnal "Keelatud" suur algustäht,
et igaühel meist see oleks näht.
On pingid kollased ja hirm on homse ees.
Said keelumärgi kino, ujumine, tants
ja võrdsed õigused ja ehted-elegants,
vaid murel tohib olla koht me mõtetes.

Seepärast lahkuda siit pole paha -
jääb sihtpunkt ette, valu seljataha.
Mind võõrana viib võõrsile mu rada.
Kuid ometi on minnes silmad vees,
sest s i i n n e elurütm on igas sammus sees.
Ja kodu ma ei suuda unustada.

Mina 30ndate Saksamaal

2008-09-30T11:28:00.002+03:00

Et siis väljarändaja... Jah, ilmselt küll.

Your result for The Would You Have Been a Nazi Test...

The Expatriate

Congratulations! You are not susceptible to brainwashing, your values and cares extend beyond the borders of your own country, and your Blind Patriotism does not reach unhealthy levels. If you had been German in the 30s, you would've left the country.

One bad scenario -- as I hypothetically project you back in time -- is that you just wouldn't have cared one way or the other about Nazism. Maybe politics don't interest you enough. But the fact that you took this test means they probably do. I'm gonna give you the benefit of the doubt.

Did you know that many of the smartest Germans departed prior to the beginning of World War II, because they knew some evil shit was brewing? Brain Drain. Many of them were scientists. It is very possible you could have been one of them.

Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930's, you would not have been a Nazi.

The Would You Have Been A Nazi? Test

- it rules -

Take The Would You Have Been a Nazi Test at HelloQuizzy

Pööripäev

2008-09-22T20:03:00.001+03:00

Jah, see on jälle SEE tunne.
Liblika tiivalöök teisel pool maakera oli nii ammu, et see jäi märkamata. Esimene kollane leht oli samuti üsna ammu, võib-olla kunagi juulis…
Tunne, et “Suvi on läbi!” on juba tuntud, ehkki esimesest öökülmast metsa taga sain ma teada augusti lõpus märksa põhjapoolsemas piirkonnas olles. Päevitades, kusjuures.
Niisiis, kõik märgid uuest (aasta)ajast on kohal enne, kui (aasta)aeg ise.

See on… vist… igasugustes muudes asjades samamoodi.

**

Olin täna haige. Võib-olla olen homme ka, samas on üks huvitav konverents, kuhu minna tahaks... Ei tea veel.
Mässin end kõigesse, mis mulle hästi on öeldud, nagu suurde punaseruudulisse pleedi, ja lähen jälle magama.
Näen pööripäevaunesid.

lihtsalt tänane

2008-09-20T22:32:00.001+03:00

Ma ei ole ammu kirjutanud. Nagu sellistel aegadel ikka, kaalun ma tõsiselt, kas ma üldse peaksin siin kirjutama.
Vahel lihtsalt on nii, et aus olla tundub raske ja keeruline. Ja valetamine tundub ka tobe.
Sellesse dilemmasse jäävad kinni ka need mõtted, mida oleks lihtsalt vahva lahti kirjutada. Nii ma ei kirjutagi nädalate kaupa siia midagi ning lohutan end mõttega, et ega ma ju ei peagi. Issand hoidku, maailmas on mitteblogivaid inimesi hulga rohkem kui netipäeviku pidajaid.
Ma ei tee neil aegadel oma blogi lahtigi.

Ometi ajab mingi jõud mu siia tagasi. Ligilähedaselt selle tunde baasil, et “kui ma blogida suudan, olen ma piisavalt avatud, et end hästi tunda”.
Vabatahtliku tööga oli kunagi niisamuti – et kuni ma jõuan seda teha, on ka mu muu tööga kõik korras.
A propos, ma tahan vabatahtlikuks tagasi. Usun, et võtan uuel nädalal selle teema käsile ja leian endale midagi. Umbes kaks tööpäeva jagu aega kuus võiks ma ju leida…?

Okei, mitteblogimise ja aususe juurde tagasi.
Mul on olnud emotsionaalselt rasked ajad. Peresuhete plaanis. Kedagi peale enda ma selles süüdistada ei saa. Ja ennast ka ei tahaks väga süüdistada, sest ma pole enesesüüdistusteks piisavalt õnnetu.

Üle paljude kuude oli meil Katsiga täna tunne, et me saame olla teineteise vastu pisiasjadeni ausad. Ja selle juures veel naerda ka.
See oli hea, lausa suurepärane tunne.

Ma ei taha teda mitte kunagi kaotada. Ma ei taha kunagi kaotada oma lugupidamist tema suhtes, imetlust tema vastu ja usku temasse. Võimalust temaga koos naerda ja rõõmu temaga koos ükskõik mida teha. Näiteks moosi, nagu me täna tegime.

Suhete täpne olemus ja iseloom on, ausalt öeldes, ülalloetletu kõrval mõnevõrra vähem tähtsad.

… Saatsin oma tüdruku linna deitima. Ja mul on kerge, helge ja tüüne tunne.

Elu võib muutuda ja teiseneda, aga elu jätkub. Elu on elu. On elu.

Olin ära

2008-09-03T15:41:00.002+03:00

Olin lihtsalt ära, nädala ja veel ühe päeva. Polegi täpselt tähtis, kus just.
Tähtis oli see tunne - ma võin tõmmata juhtme seinast ja minna.

Alles siis, kui ma olin otsustanud, et jah, tõesti-tõesti, lähengi, alles siis sain aru, kui väga mul seda tegelikult vaja on.
See on vist sama tunne, miks tublid kodu valvavad koerad aegajalt omapäi hulkumas käivad - on vaja.

(Enne minekut oli selline tempo peal, et ausõna, ma arvasin, et see ei saa nii olla. Aga sai. Minutilugeja oli peal, aga kõike jõudsin, mida vaja oli. Ja väikeseid meeldivaid üllatusi peale selle, näiteks käisime Katsi ja seltskonna heade sõpradega reedel enne Katsi sünnipäevapidu Võhandul parvetamas.)

Aeg on relatiivne, ma olen seda terve teadliku elu arvanud. Kui ma suureks saan, kirjutan sellest raamatu:P.

Kui ma eelmise nädala esmaspäeval ära läksin, oli kummaline ja otsekui õhku mööda kõndiv tunne. Viimase hetkeni ei uskunud, et ma tõesti kõigega valmis sain. Viimase vajaliku tekstijupi saatsin Unekotile smsiga. Ja siis oligi saba seinast väljas.

... 8 päeva internetita, 8 päeva eemal kõigest, mida olen harjunud igapäevaseks pidama. Mitte ridagi kirjutamist, ainult paar töökõnet. Inimesed, kes teavad mind õige veidi teistsugusena kui need inimesed, kellega peamiselt suhtlen.
Täiuslik, ma ütlen.

Nüüd... Harjun vaikselt. Olen natuke kirjutanud ja natuke toimetanud ja tunnen nt kulka aruande vormi ära, kui mulle seda eemalt näidatakse.

Praegu istun Unekoti arvutis, sest metsa tagant kadus täna ennelõunal netiühendus. Unekotti pole kodus, aga sellest, mida ta teeb, räägib ta ise. Kui vajalikuks peab. Või siis ei räägi, kui ei pea.

Elu on ilus, kui vaatad teda selle nurga alt, kust ta ilus paistab.

Päikesekollane: lõvikutsika sünnipäev

2008-08-18T22:14:00.005+03:00

Nii me elame. Nagu kass ja koer muiste:).

Niisiis - Katsi sünnipäev. 34 aastat maailma armsaimat naist, lahedaimat sõpra ning üleüldse kallimat inimest.

Hommikust saati on märksõna olnud päikesekollane - ja nii õhtuni välja. Jorjenid õitsevad ja pojaraas valis oma toa põranda värviks päikesekollase ja nüüd on see põrand esimest ringi värvitud ja päikesekollane kook söödud.

Ah jaa, laupäeval siis palun siiakanti sattuda. Nii õhtupoolikust. Sest eelmisel õhtul oleme me ilmselt tulnud süstamatkalt ning laupäeva hommikul tahaks ma veel linna turule jõuda.

Rollid

2008-08-11T22:33:00.000+03:00

Kogu elu saab jagada erinevateks rollideks.
Aga kus me ise oleme?

kaks meelelist hetke

2008-08-09T22:20:00.003+03:00

Vahel juhtub, et kõike on liiga palju. Tööd, emotsioone, mõtteid... Kaleidoskoop keerleb sellises tempos, et õhus aimub kõrbemise lõhna. Alkoholist pole sellistel puhkudel abi - see fikseerib olemise sellesse punkti, kus joomisega algus tehti. Energiajoogid on ka üsna niru lahend, abi veidikese isegi on, aga kogu see keemiline gemüüse, mida nad sisaldavad, ei ole eriti kasulik.

Aga siis tulevad mingid iseäranis meelelised ja ebatüüpilised hetked, mis toovad kaasa lisaenergiat. Sõna otseses mõttes - lihtsalt tulevad.

Eilne. Tulime Saaremaalt, kell oli juba suhteliselt hilja, kui mul tekkis Muhus tunne, et - just nüüd ja praegu - on vaja keerata ära turvaliselt koduteelt ja minna vaatama, kas ma leian üles ühe teatud tee ühe teatud pihlaka alla.
Olemas. Nii pihlapuu kui ka tee.
Vetteminek oli üsna lummav tunne. Teadsin küll, et ma ei lähe täna SINNA välja, ehkki kiusatus muidugi oli, aga ikkagi oli hea.
Seisin, varbad mudas ja liivas, kõrkjad ümberringi ja mõtlesin, et tegelikult polnud see kõik üldse mitte väga ammu.
Ja ma ei ole üldse mitte liiga vana üldse mitte millekski. Aeg läheb edasi, inimesed on. Muutumised on pigem näilised kui tegelikud.
Ja kuniks kestab elu, seniks jagub seiklusi ja keda ma sinna vapustavasse kohta veel viinud ei ole - ehk annab elu võimalusi.

vahemärkus - põldmarjad on valmis. Korjasin ja tegin hommikuste pannkookide peale toormoosi...

Tänane. Vahepeal oli juhe ropult koos. Täielik sisemine paralüüs, vahtisin tühja pilguga ringi, ühtegi mõtet peas ei olnud.
Küsige ja teile antakse, ma olen seda siin blogis varemgi öelnud. Täna anti näiteks parim mõte - Lessaga metsa. Poolteist tundi kütsime järjest kiirtempos edasi, siis istusime ühe vana tamme alla maha ja lihtsalt olime. Hoidsin oma suurel armsal karvakeral ümbert kinni ja mõtlesin, et oma koer on ikka üks õnnelikumaid kohtumisi maailmas.
Ja läks. Üle ja kergeks ja rõõmsaks.

Sellised hetked siis.

Minu alfaisased

2008-08-03T19:13:00.002+03:00

Lõiguke Kristoferi ja vanaisa vestlusest.

Vanaisa räägib parajasti minuga juttu. Kristofer püüab tema tähelepanu.
Vanaisa sõnab autoriteetsel toonil: “Sina ei ole siin karjajuht.”
Kristofer mõtleb hetke ja ütleb tähtsalt: “Sina oled. Karjalehm.”

Viimane sõna kaob ära uude rõõmsasse kilgatusse, nii et mõlemad mu alfaisased säilitavad väärikuse.

Selgituseks. Karjajuht on mu poja jaoks praegu veel tundmatu sõna, aga kari tähendab tema jaoks eelkõige lehmakarja. Neid meie lähedal on ja me oleme neid vaatamas käinud. “Sa oled lehm!” on väga suur kompliment, sest “lehmadel on ilusad silmad ja nad annavad piimakest!”

Aga KARJAJUHI teema on papsi ja minu vaidlustes alailma tähtsal kohal olnud. Meie peres nimelt on demokraatlik juhtimisstiil, ilma karjajuhita. Nii ka meie firmas ja enamikes töökohtades, kus ma töötanud olen.
Ja kui ma oma vanemate peale mõtlen, pole ilmselt ka minu ema puhul võimuga suurt miskit peale hakata – ta peab vaimu sedavõrd oluliseks, et võimu kui vähetähtsat ei pruugi ta lihtsalt märgata.
Nii et mina olen võimu kontseptsioonile pihta saanud niimoodi, et see on umbes sama vajalik asi nagu geelküüned. Et kindlasti on olemas olukordi, kus see on möödapääsmatu, aga ma pole oma senise elukogemuse juures veel sellist olukorda kohanud. Ma usun rohkem mõistlike spetsialistide koostöösse kui autoritaarsesse võimu.
Kui ma olin 17, öeldi mulle sellise jutu peale, et ma olen naiivne. Kuidagi on õnnestunud poole vanemaks elada ja ikka nii naiivseks jääda.

Aga äkki on mul hoopis õigus?

Kirjud päevad

2008-07-28T22:33:00.002+03:00

Suvi on see aeg, mil päevad on iseäranis kirjud. Nagu kaledoiskoop, eks, pöörad veidi ja on täiesti uus pilt ja uued meeleolud.

Näiteks eile.

Ärkasin oma vanemate korteris, koos Kristoferi ja vanaemaga. Hommikusöök, natuke asjatamist - ja linna seiklema.
Seekord mitte randa vaid parki. Veidi aega mänguväljakul... Misasja mina ronimisköite otsas tegin, jäi mulle endalegi veidi arusaamatuks, aga seal ma igatahes ühel hetkel olin.
Ja natuke aega hiljem purskkaevu ees veega mängimas. Koos lastega, kes mängisid veega purskkaevu sees, fontäänide vahel.
Siis sattusin lobisema ühe vanahärraga, kes rääkis mulle oma kihluse lugu - selles samas pargis mustlannaga - ja kuidas nad senimaani, 15 aastat juba, koos on.

Kats tuli meile parki saunalinaga järele. Viisime lapsukese tuttu ja veetsime mõnusa lõunase kohvipausi. Veendusime taas, et kaks põrsast söövad paremini kui üks:).

Ja siis randa. Mõnus pikk merele ujumine oli täpselt see, mis mul tükk aega puudu oli olnud. Pluss see, et seltskond oli nii vabameelne, et püüdsin õhtupäikeses valgeid rante veidi vähemaks päevitada:).

Kui ma koju tulin, arvasin, et selle päeva seiklused on otsas. Aga ei - siis tuli Ristikuningas veiniga. Istusime, libistasime jooki, kuulasime ritsikaid...
Kui ma ükskord magama jõudsin, ajas kõik naerma ja Tarvastu murdes luuletama. Kahjuks või õnneks ei kirjutanud midagi üles...

Ja täna.
Hommikul tundus mulle, et teha on nii palju, et ma olen omadega täiesti jännis. Ignoreerisin vahepeal helisevat telefoni ja hakkasin otsast pihta. Juba lõuna paiku sain tagasi helistama hakata ja uued teemad mõtetesse lasta.
Vahepeal oli ikka väga varia - neli absoluutselt erinevat maailma laua peal kihiti, igaühes oma reeglid ja seosed.

Õhtul korjasime Katsiga vaarikaid... Moos keeb. Ja suvi on suvi on suvi.
On suvi.

***

2008-07-25T10:14:00.003+03:00

Üks väike uitmõte põhjuste ja tagajärgede seostest ja lähedastest inimestest. Kas me oleme lähedased sellepärast, et me oleme kogenud lühikese ajavahemiku jooksul samu olukordi ja tundeid? Või tulevad need meie ellu enamvähem korraga, sest me oleme vaimselt lähedased?

Uitmõte tekkis kohtumisest ühe armsa inimesega, kellega aasta tagasi äärmiselt sarnastesse oludesse paigutusime. Üsna kummalistesse oludesse, mida ma siin lahti kirjutada ei taha, aga mis paratamatult meid omajagu mõjutasid.
SIIS jagasime me muljeid. Eelkõige materiaalseid - kuidas toimus, mis edasi sai, mida tehtud sai. Ja ka emotsionaalsemaid - lootuste ja hirmude palvehelmekett sai kenasti pärlhaaval läbi arutatud.
NÜÜD, aasta hiljem, kerkis see teema veel kord põgusalt üles. Ütlesin talle, et kandsin olulistel tundidel endaga kaasas üht kanoniseerimata pühamehe pilti, mille ta mulle kunagi varem kinkinud oli. Ja sain teada, et tema ka. Kandis kaasas. Sellesama mehe pilti.
Tõeline üllatus alles tuleb. Ehkki me oleksime võinud soovida midagi väga konkreetset, olime me palunud lihtsalt parimat lahendust.
Jättes sõnastamata, mis see parim olema peaks.

Kui see jutuks tuli, mõjus see nagu elektrilöök. Selline kerge, nagu saadakse elektrikarjusele otsa komistades. Et ei midagi ohtlikku, aga absoluutselt tunda.

Tema ütles, et on kindel, et ta sai parima lahenduse. Mina mõtlesin tunnikest kaheksateist, enne kui tundsin - jah, ka mina.
Ja ikkagi - kas vaimne lähedus on põhjus või tagajärg?

Gelobet sei...

2008-07-16T21:52:00.002+03:00

Kiidetud olgu Jumalad, - kui nad olemas on, - näiteks selle eest, et nad lasevad inimestel, keda ma armastan, ilmuda minu lähedusse just sellistena, nagu ma neid kõige rohkem armastan. Tänuks olen lubanud endale, et kuni see nii on, ei lase ma end kõigutada ühegi muu inimese hinnangutest, olgu mistahes selle toetuseks.

Olin juurelnud kuid, kuidas öelda ühele armsale inimesele, et ma olen ta pärast mures. Mitte pahane, ei, ta on selleks liialt lähedane, lihtsalt mures. Segaduses. Ta näis olevat kuidagi... rööbastesse vajunud, jäänud kinni maatriksisse, mille kohta ta varem ise kordi ja kordi negatiivset arvamust on avaldanud.
Ma ei leidnudki võimalust temaga rääkida. Ikka oli ühel meist liiga kiire, olud valed või midagi muud ees.

Valisin avantüüri. Üsna libeda tee. Rääkisin kogu mure tema pärast ühele oma sõbratarile, kellest julgesin loota, et ta selle edasi kajab.
Ma ei soovita seda meetodit mitte kellelegi. Kajade ja vastukajade rägastik on kerge tekkima ja sinna on kerge kinni jääda. Vaikimine või otseütlemine on mõlemad õigemad.
Aga seekord läks õnneks. Sõbratar, kellel jutuarmastus ületab sisekahtlused, kajas edasi ja mina sain oma sõbralt läbimõeldud vastukaja.
TA SAI ARU. TA ON ENDISELT TEMA ISE. GELOBET SEI...

(Aga ikkagi, ärge nii tehke, kui võimalik. Risk vääritimõistmisteks on liiga suur.)

Niisama… igasugust…

2008-07-14T22:24:00.002+03:00

Üksinda kodus. Naine ja poeg on mere taga – Kihnumaad avastamas.

Mõtlesin täna, et on nii lahe, kui on erinevaid hetki. Koos perega hetki – nii kodus kui eemal. Ja üksinda hetki.
Katsiga kahekesi-hetki on meil harva, aga seda mõnusamad needki.

Millalgi siin tundus mulle, et me ei saa sel aastal nagu suvele õiget hoogu sisse. Tööd omajagu ja alati tundub raha teenida mõistlikumana kui seda kulutada. Nii näiski, et elu kulgeb mingis sissejoostud rööpas, sest… kuhu sa nii lambist ikka lähed. Maal elades on nagu naljakas öelda ka, et maale tahaks…

Meie 8ndal aga tuli mul duši all käies idee. www.greatbaltic.eu on idee lähtekohaks. Regasin end mängu sisse ka, aga tegelikult pole programmi läbimine üldse põhieesmärgiks. Oluline on avastada uusi kohti, seigelda pesakonnaga ringi ja veeta mõnusalt aega. Kuna punktide läbimist tõestavad fotod, on mul üle tüki aja jälle mõnus võimalus Katsile poseerida ja perealbumi jaoks meist kõigist pilte saada-teha.

Üle-eelmisel laupäeval käisime Müüsleris kilplastel külas ja Rakvere linnuses keskaja kaasaegset interpretatsiooni vaatamas. Üleeilsel laupäeval käisime Lätis maa-aluseid järvi uudistamas. Kõik kenad pisikesed sõidud ja palju avastamist.
Greatbalticu kaart ajab natuke umbluud, vähemalt Vehjni kohapealt küll, seetõttu soovitus neile, kes sinnakanti lähevad – ärge häbenege kohalikelt teed küsida.
Teine vihje veel: kes tahavad minna Ligatnesse Läti NSV valitsuse loodud maa-alust tuumavarjendit vaatama, ärgu uskugu mängubrošüüri lahket lubadust lahtiolekuaegade suhtes – punkrisse pääseb ainult giidiga ja ettetellimisel.
Nii et meie pildistasime Ligatne rehabilitatsioonikeskuse ukse ees, mite onu Leniniga kaelakuti.

Täna hommikul tõmbas pesakond jee, ülemere Kihnu poole. Käisin linnas tööl ja stoppasin end pärast koju tagasi. Mingi seletamatu idee ajel varustasin end kolmeliitrise Pinotexi purgiga, mõeldes ilmselt, et hakkan (paduvihmas, irw) verandale iluravi tegema.
Igatahes nii ma jalutasin, purgike näpus, vihm pähe pladisemas – miks eestlastel sajab nagu oavarrest ja venelastel nagu ämbrist, kas keegi teab? – ja leidsin tee äärest lausa vapustavad metsmaasikad. Viimase vindini tumepunased ja natuke vettinud, nii et vihmavee maitse läks metsmaasikamahlaga segi…

Vihm räägib ikka ladina keelt… Ma tegin Pinotexiga, kui ma seda juba nii kangelaslikult kilomeetreid käe otsas olin tassinud, natuke köögikappidele iluravi, kuulasin üle maja oma teisme-ea lemmiklauljaid, jõin uhkes üksinduses ära Katsi eile poolikuks jäänud ja alahoidliku käega külmkappi pandud tumeda õlle ja keetsin piparmünditeed.

Kui muusika ei mängi, on siin väga-väga vaikne.

8 aastat võrratuimat kaaslast

2008-07-04T14:08:00.002+03:00

Täpselt nii.
Becketlikult väljendudes - "Ah, jälle üks õnnelik päev!"

Kell on 14.19. Päike paistab, tuul puhub, kaaslane magab ja mina loen järgmist Interjööri.

Marginaal

2008-07-03T17:55:00.004+03:00

Käisin täna Pelagia haual. Matustest on möödas seitse kuud ja kaks päeva.

Toona kabelis lubasin tema kirstu kõrval mõttes, et “Hakkan elama meie mõlema eest!”

Ilus lause, eks? Vähemalt seni, kuni see midagi ei tähenda.

Tema kirst oli hauas olnud 48 tundi, kui ma alustasin oma lubaduse täitmisega ja olen seda teinud kõik need seitse kuud.
Mismoodi täpselt, püüan mitte internetis lahkama hakata. (Kirjapilti näete – nüüd on internet väikese algustähega lubatud!) Lihtsalt elu läks nii ja ma ei osanud või ei tahtnud või ei pidanud võimalikuks midagi muud valida.

Milline mu kahest elust on Pelagia oma kui mõlemad on ainuvõimalikult minu? Mu elul ja otsustel ei ole temaga vähimatki seost, vähemalt mitte mõistusele alluvat seost.
Ainult juhused - tema matus ja minu lubadus ja elu ise?

Väikeste tekstide väikesed tootjad

2008-07-03T17:30:00.002+03:00

Sattusin täna lobisema ühe kena daamiga, kes teeb osa oma ajast samalaadset tööd nagu minagi osal oma ajast – toodab tekste.
Selle vahega, et mina panen kirja, mis teised räägivad või kõbin korda, mis teised kirjutavad, aga minu vestluskaaslane tõlgib ida- ja läänemaistest naiste- ja terviseajakirjadest jutukesi.
Töö tulemused on meil üsna ühesugused – täidame kõikvõimalikke väljaandeid suhteliselt universaalsete arutluste ja nõuannetega.

Söö rohelist. Söö tasakaalustatult. Hinga võimalusel värsket õhku. Kuula, mis su mees räägib. Ära solvu, kui ta midagi ei räägi. Aktsepteeri oma laste tundeid. Püüa värv- ja säilitusaineid vältida. Ära lagasta. Mine jaluta. Usalda oma intuitsiooni. Seks on mõnus kui julgeda seda nautida. Võimlemine on parem kui botox. Et cetera.

Siis tuli juttu meie töö juriidilisest poolest. Kui seda kirjet siin loeb veel mõni tekstitootja, tahaksin teada, kas ta mõtleb samamoodi.

1. Müü oma tekst sellele, kes kohe praegu osta tahab. Uue teksti tootmine võtab vähem aega kui parema ostja otsimine.
2. Ära solvu, kui sinu ühele ostjale müüdud tekst ilmub kuues kohas. Nt kolmes veebiportaalis, kahes ajakirjas ja ühes raamatus, ehkki sina said honorari vaid ühelt väljaandjalt. Uue teksti tootmine võtab vähem aega kui väljaandjatega protsessimine.
3. Kui eri aegadel tahavad kaks eri väljaandjat su teksti osta, soputa see vahepeal teistpidi. Teine pealkiri, teine lead, uued vahepealkirjad ja veidi teistmoodi laused loovad mulje uuest tekstist.
4. Ära pea end loojaks. Tekstitootjaid on ka vaja.
5. Tegelikult on see päris tore töö.

Otsid vestluskaaslast? Koduperenaine sobib?

2008-07-01T21:24:00.002+03:00

Küsige, ja teile antakse. Ehk meeldiks üks niisugune, kellega saab rääkida teemadel tomatitaimede kasvatamine ja tomat Goldene Königin?
Kes teab, mida teeb kloor, kuidas näeb välja sooltepõletik ja kellele ei ole tabuteemaks surmast rääkimine lapsega.
Ka ahvileivapuu kastmine püsib meeles, kui kaugtöö selleks aega jätab ja kombinatsioon madal vererõhk, kofeiin & start pilti eest ära ei võta. Valikud Lee palgamõrv ja kehaturg lisavad pikantsemaid jututeemasid.
Ah jaa, vestlust saadab filmi taustamuusika “Kelgukoerad”.

Sissekande inspireeris Ramloffi analoogne kirjutis. Vaatasin tema eeskujul otsisõnu, millega siia on jõutud… Ega ma ei arvanudki, et ma kodukana ei ole – aga see pilt siin ei jäta ikka vähimatki kahtlust.
Kui ma oleks ajakiri, oleks ma eestiaegne "Maret"?
Vaadake enda omi ka - mis pilt teile endast kui kirjutajast kangastub?

5 kummalist küsimust

2008-06-21T17:39:00.002+03:00

Tuli Stepiloomalt selline algatus...

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
See pole üldse kuigi kerge mäng. Mu mälestused on halvasti süstematiseeritud. Ehkki ma võin üsna täpselt rekonstrueerida vanu vestlusi, on mul raske öelda, mitu aastat neist möödas on.
Suvi 1998? Appi! Töötasin Õhtulehes? Toimetasin EEsse lisalehti? Olin armunud teatepulgaulatajasse? Veel paari kenasse tüdrukusse?
Olin unustanud, et olen unustanud…
Kui see on see suvi, siis mul olid hästi-hästi pikad tööpäevad ja lahedad nädalavahetused kusagil metsas või mere ääres.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* laduda puud
* teha lihatükist šašlõkk
* pesta puhtaks aknalauad
* kirjutada paar lugu
* teha trükikorda Hugo mälestuste teine osa

3. Lemmiksnäkid?
Vahetaksin näksimise rüüpamise vastu ja valiksin mõne lahja kokteili.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Miljon pole just suur raha… Kuudile uus katus. Ja siis mõtleks edasi. Investeeriks mõnesse lootusrikkasse ettevõttesse…? (Kaugelt pole vaja otsida ka…) Uue kuudikatuse tähistamiseks viiks Katsi seiklema vmt.
Annetaja-tüüp ma eriti ei ole. Kel kõht tühi, saab süüa, kel vaja kohta, kus magada, saab selle. Aga selleks pole mul miljonit vaja.

5. Kohad, kus oled elanud?
ELANUD olen ma päris paljudes kohtades. Ehk on siin mõeldud rohkem… kuidas seda öelda… kohti, mille eest olen VASTUTANUD?
Tallinnas on kodud olnud Kalamajas, Sihveri tänaval ja Koplis. Ühikatuba Helsingis. Maja Lõuna-Eestis lapsepõlvelinnas. Nüüd siin, metsa taga. Praegu on see mu ainus elamiskoht. Kauaks, ei oska öelda.

Teatepulk edasi…
Juta
Ieska
Valgusekandja
Karuema
Smaragd

Lilleline

2008-06-19T21:38:00.003+03:00

Olin vahepeal paar päeva ära. Kui tagasi tulin, oli jasmiin lahti läinud.

Mu kadunud vanatädi sünnipäevahommikuks hakkas pojeng õitsema.
Nagu päris.

Juuni, mil...

2008-06-13T20:23:00.003+03:00

TÄNA mõtlesin, et seda kuramuse blogi peaks ikka vahel natuke edasi kirjutama. Kasvõi enda jaoks ja mõningase kodeeringuga - lihtsalt selleks, et aeg ei kaoks olematusse. Et järgmisel suvel saaks vaadata - ah jaa, see oli see juuni, mil...

... sirelid õitsesid nagu segased...
... iirised läksid akna all lahti...
... laps räägib kohati lausa üllatavalt arukat juttu (ehkki ma ei pea teda üldse vähearukaks)...
... ma uskusin end aru saavat, mida tähendab solaarne kuu kaheteistkümnendas majas...
... ma kasutasin sõnu, andes neile mõnikord iseenda jaoks teisi tähendusi...
... ma sundisin end alailma tööle, sest töö mõjus mulle kõige paremini...
... ma kõikusin tunnist tundi, minutist minutisse rahu ja rahutuse vahel...
... see, mis peaks tegema rõõmu, teeb nukraks ja see, mis peaks tegema nukraks, teeb rõõmu...

*
On olnud igasuguseid hetki selles juunikuus.

Rabajärv. Purre. Koer ja laps. Ja selline rahu, et ma võiksin lahustuda kaldaäärseteks veetaimedeks või konnakullesteks.

Vanalinn. Munakivid ja juustuga šokolaadi maitse. (Jaa, müüakse sellist jooki!)

Tolmune tänav, lilled ja paberid. Ja soov jagada rõõmu ja vaimustust.

Mudane mererand. Üürike mõtteuid, et... mis tunne oleks taas olla kolmteist aastat vana. Sattusin ühe selles vanuses poisiga lobisema ja avastasin, et tegelikult... "ses asjas osaline aeg on, mitte mina..." Ma võiks absoluutselt rahulikult uuesti kolmteist olla. Unistada "...investeerimispangandusest ja tõeliselt vingetest haavadest...", rääkida markii de Sade`i loomingust ja Baudelaire`ist...

Puust trepp. Kohvi lõhn. Segi sirelite lõhnaga.

Päikeseloojang ja veini maitse.

Sõnu, sosinaid ja unistusi...

Elu ise. Juuni, mil...

Elu ei ole lill...

2008-05-16T21:49:00.002+03:00

... elu on LILLEAED!

Olen nädalakese veetnud nii, et pilgu ekraanilt tõstmine on tähtsündmus. Ja raamatute hulgilattu vedamine kohe tippsündmus - saab kõndida ja selga sirutada ja tassida ja... Üleüldse pidu!
(Mind on mugav pidada, eks?)

Ja TÄNA... Täna õhtul olen ma sisse lakkunud pudeli head veini, rohinud puhtaks lillepeenrad ja põõsaalused ning istutanud maha kastitäie uusi lilli.

Ma olen õnnelik! Milline TÜHERMAA ja PRÜGIMÄGI siin olid, kui me siia kolisime! Mina, nagu ikka, tegin halva mängu juures rõõmsa näo ja serveerisin veini - midagi muud pole ma kunagi teha osanud.
Ja nüüd... Nagu PÄRIS!

See on vapustav tunne, kui kevadel on midagi iseenesest olemas. Hekk läheb õide. Lilled kasvavad. Salatipea kerkib nagu nõiaväel, meliss lokkab, basiilikut saab toidu peale näpistada...

Ma ei hakka sel aastal mingit köögiviljakasvatust aretama. Mul on liiga palju tööd ja Katsi ei tahaks kah täiendavalt koormata. Olgu lihtsalt muru ja lilli. Turg töötab, sealt saab juurvilju. Tomatid ja kurgid - et oleks kindel, et miskigi on puhas. Ja kõik.

Kevad, lemmikaeg...

Kuidas teada, et sind armastatakse?

2008-05-13T09:34:00.002+03:00

Rääkisin möödunud laupäeval ühele sõbratarile ühe väikese loo. Ja tema palus, et ma selle talle kirja paneks - soovitavalt nii, et teised ka lugeda saaks.
No blogi ON ilmselt lollikindel lahendus:).

Niisiis - ainuüksi fakt, et sa oled praegu elus, olgu sulle tõenduseks, et sind armastatakse... See mõttekäik on pärit ühelt mu kunagiselt lõpmata armsalt koostööpartnerilt, öeldud päeval, mil tapeti üks... üks teine kena inimene.
Olen selle üle läbi aastate mõelnud. Vahel nõustudes, vahel vaieldes. Mõlemat mõttes, sest kellega neist asjust ikka rääkida.

Seekord tuli jutuks... Veini vist oli palju...

... Igal hetkel on võimalus kohtuda oma surmaga. Ja piisab tõdemusest, et oled elus, et uskuda - sind armastab keegi.
Sind kui inimest, sind kui loojat, sind kui juhuslikku möödujat...

Emalt õpitud

2008-05-11T16:18:00.001+03:00

Kuskil blogides jookseb meem – mida oled sina oma emalt õppinud. Või kuidas see sõnastus täpselt oligi.
Mina olen oma emalt päris palju üle võtnud.
KERGEMEELSUSE näiteks. Vastandina raskemeelsusele ehk depressiivsusele. Ja VABAMEELSUSE. Vastandina siis vangimeelsusele.
Need vastandused on ka ema öeldud. Talle meeldib sõnadega mängida ja neisse niimoodi rohkem mõtet sisse panna.
Teemat edasi arendades – kindlasti on emalt pärit minu armastus PÄEVAVARGUSTE vastu. Nii võiks nimetada üht meie mängu, kus tähtis püha peetakse ära päevajagu varem. Siis, kui enamik inimesi tegeleb palehigis selle ettevalmistamisega. Siis saab õigel päeval rahulikult midagi muud teha – ja ongi päevake sujuvalt varastatud.
Nii näiteks pidasime me eile emadepäeva pikniku ära. Ja täna on suurepärane kodune tööpäev. Nii et – ettevaatust, päevavargad tegutsevad.

Veel emalt õpitut… Väike, kuid kindel rõõm on olulisem kui nii suur ja tõsine eesmärk, mida õigupoolest nagu sõnadessegi ei oska panna.
Rõõm elust on kõigi pärisosa, nii suurte kui ka väikeste.

… Tunded on tähtsad. Nii enda kui ka teiste omad.
Tunded on enamasti tähtsamad kui tavad ja kombed ja tõekspidamised ja hea toon.

… Intuitsiooni peab järgima. Eriti kui olud seda soosivat tunduvad.
Sisemine ja välimine jõgi voolavad kooskõlas. (See pole ema lause, aga mõte on küll temalt.)

… Alati saab natuke rohkem pingutada.

… Enne teistelt millegi ootamist tuleks midagi omalt poolt pakkuda. Ja – alati saab endast natuke rohkem anda.

… Kui on hea olla, siis ongi hea.

Head emadepäeva, ema!!!!!

Kohvist veel

2008-05-09T19:29:00.002+03:00

16. aprillil kirjutasin, et ei hakka oma kohvisõltuvusega võitlema. Et las ta olla.
Lõppeks on mul madal vererõhk. Lõppeks on kohv osa mu iseolemisest. Ja üks ema ja minu vahelistest seostest.
Ja üks maitsev jook...

Imede-ime, aga Smaragdi kommentaar pani mu seda teemat veel korraks läbi kaema.
... sest tõepoolest, kogused olid aina suurenenud, paraku koos kasvava kohvinäljaga. Mingit füüsilist ebameeldivust see mulle kaasa ei toonud, ainult teadmise, et ma pole päris vaba. Ja see tunne, mida see teadmine tõi, mulle ei meeldinud.
Nojah, mõtlesin ja mediteerisin, torkisin teemat ettevaatlikult... keeleotsaga, nagu vahel torgitakse tuikavat hammast... ja otsustasin proovida, kuidas toimib elu kahe tassi kohviga päevas. Üks varahommikul, teine päeval kahe ja kolme vahel.
Toimib! Ilma jamadeta.
Sealt allapoole ma ilmselt esialgu ei lähe ka.

Ehkki, ma tegin endaga loomkatse - möödunud laupäeval jõin päeva esimese kohvi 14.30. (Ja see oli ainult väike kohv!) Selleks ajaks oli maailm kaotanud lõhnad ja värvid ning mul oli tänaval liikumisega natuke raskusi, et mitte möödujatega kokku joosta. Piirjooned olid ähmased jne. Ja peas juba tuikas.
Aga... Uhke tunne oli ka - see on vist võimalik!!!

Ma jätkan oma kahe tassiga. Aga ma tean, et siit saab veel edasi minna. Isegi mina saan.

Isiklikke avastusi Stepiloomale

2008-04-27T19:21:00.002+03:00

Küsisid - saad vastuse.
Niisiis - sõnad, mis on kaua olnud sõnad, kuni ma nende tähendust TUNDMA hakkasin. Siis oli heureka!

Aeg – ma olen “ajapede”. Aeg lummab mind nagu laboratoorium keemikut või ilukeskus beibet. Ma tahan teda tunda, salvestada, koguda, kantida, kinkida, põimida, vahetada… Minevik ja tulevik on nagu joodikule pudelid – antagu ainult!

Antiik – muidugi ma teadsin sellest. Lapsest saati. Zeus ja Athena olid samasugused muinasjututegelased nagu Hansuke ja Greteke. Kuni nädal Kreekas mu emotsionaalselt läbi uhas – see kõik on kordades enam PÄRIS, kui ma kunagi mõelda olen osanud.

Astroloogia – teate kõiki neid päikesemärke ja tähtkujusid ja “kuidas jäär-kaaludega-sobib?” jutte. Ma arvasin, et see on seltskonnamäng. Kuni ma aru sain, et tegelikult on astroloogia sümbioos matemaatikast ja psühholoogiast. Ja et sel on tõepoolest tuhandeid aastaid mõte sees olnud.

Maalid – KUI PALJU saab panna tundevarjundeid piiratud suurusega lõundile, käeulatuses vaid pintselt ja paletitäis värve… Ikka väga palju… Vahel on kunstinäitusel tunne, et jalad ei kanna enam – emotsioone on liiga palju. Tahaks imbuda maali sisse ja tunda sekund-sekundilt kunstniku mõtteid.

Mäng - sarnaselt Vahingule kütkestab mind Spiel. Inimestega, süsteemidega, millega iganes. Saada naeratama tusane ettekandja, veenda ümber keegi, kes usub end olevat teinud lõpliku otsuse, saada inimesed ohverdama väärtuslikuimat, mis neil on – aega ja hingejõudu… Luua midagi kellegi teise käte või sõnadega. (Ja üldse ei pane pahaks, kui minuga mängitakse!)

Renessanss – kaugeltki mitte ainult see, mis ajalooõpikus kirjas. Iga taassünd, iga unustatu uuesti avastamine on renessanss.

Seks – kes sellest ei räägiks. Päevalehesabast pornokani, turuplatsilt parlamendini. Ma rääkisin sellest ka ja räägin senimaani – peites endasse teadmise, et TEGELIKULT on seks sõnadeülene müsteerium.

Tasakaal – seda on nii harva tunda. Mõnikord olen tabanud end ostukeskuses kärusid ühele joonele lükkamas, et maailmas rohkem harmooniat oleks…

Teadmine – on vapustav, natuke hirmutav ja imeliselt ilus, kui palju teadmisi maailmas olemas on! Ma mäletan erinevaid sähvatusi: astronoomia, füüsika, rakuõpetus…
Viimane heureka!-kogemus puudutab personalijuhtimist.

Usk – sarnaselt seksiga ei ole usku võimalik sõnadesse panna. Selle ala parimad, keda ma lugenud olen, – Henry Nouwen näiteks –, räägivad inimlikkusest, mitte jumalikkusest.

Aitab ka või? Jätan nimelised pallid veeretamata. Kes tahab, see kirjutab.

Heade ürituste kuhjumise reegel

2008-04-22T16:10:00.004+03:00

Kas teil on ka vahest nii?
Et suurepärased, ülimalt nauditavad ja kaua oodatud üritused kuhjuvad kõik ühesse lühikesse aega?
Sellised ettevõtmised, mille eel tahaks nautida, et midagi niisugust ees ootab? Siis võtta asjast endast viimast ja siis mõnuleda veel natuke aega järelmaitse man?
Aga selle asemel rabeled nagu l--s laadapäeval, nahk seljas märg, jõudmata õigupoolest midagi tunnetada?

Näiteks mu viimane nädalavahetus.
Kooliaasta huvitavaim tsükkel - organisatsioonikäitumine.
Kaks päeva. Ja vajadus teisest loobuda, sest tollel päeval on mu lemmikluuletaja proosakogu esitlus. Tartust koju, laipväsinuna voodisse, järgmisel varahommikul mere taha.
Suurepärane pidu - ma olen seda umbes pool aastat oodanud ja selle raamatu ilmumise nimel tööd teinud.
Nagu ma olen oodanud ka Katsiga koos saarele sõitu - ilus kevad ja mitu kohta, kuhu seal minna võiks.

... Aga sama päeva õhtul tulevad külla Valgusekandja ja Fiilsiil ning lõpuks ometi õnnestub kuulata neist esimese palverännu-kogemust ning mõlemaga naasama-juttu ajada.
Jälle miski, mis mulle kustumatut rõõmu valmistab ja milleks kogu olemusega valmistuda tahaks.

Aga kiire on. Ja uni tuleb peale ja veinipeekergi jääb lõpuni tühjendamata.
48 tundi ja kolm nii head inimkogemust...

*

Nüüd on jälle rahulikum periood. Tee oma tööd, Lee, ja ära nõua, et iga hetk oleks tipphetk.
Kuni...

*

Mai keskel peaksin ma sõitma Moskvasse, olema koolis ja ühel toredal sünnipäeval. (Pluss saama kokku paar lehekest, olema tööl kirjastuses ja olema tore emme. Need funktsioonid on nii loomulikud, et jäävad tihti mainimata.)
Kõik mainitu kuhjub ühte lühikesse ajavahemikku.

Kas pole kaunis? Ilmselt valin eestimaised asjad - saan kokkuvõttes rohkem:). Aga ikkagi - miks on mitu üritust, millest tahaks osa võtta, enamasti ühel ja samal ajal?

Murphy, donnerwetter...!

Kohvisõltuvus – võidelda või leppida?

2008-04-16T15:48:00.002+03:00

Täna tuli siis MÕTE – saaks õige sõltuvusest lahti! Eile käisin verd andmas ja pärast seda on tavaliselt ikka mingi kiiks peal.
(Näiteks, et enam ma ei joo. Sest pärast vereandmist kipub alkohol kuidagi iseäranis hästi peale minema, mistõttu ma olen sattunud ikka väga kentsakatesse olukordadesse.)
Seekord veetsin vere andmise järel täiesti kaine õhtu. Jäin lihtsalt poodi hiljaks ja juhusliku mööduja käes nägin ka ainult “Tauruse” õlut.
Kuskil on piir. Minu oma jääb siiapoole “Taurust”. Juhin tähelepanu sellele, et siiapoole juhuslikku möödujat ei pruugi jääda.

No vot. Nii et kaine. Positiivne programm aga küsis mingit ohvrit. Ja mina, lollike, arvasin, et “Kena päev, jätaks õige kohvijoomise maha!”
Irw…

Esimene tass kohvi läks hommikul pool kuus. Sest Kats sõitis vara-vara linna. Kui ta pool seitse lahkus, jäin südamerahus uuesti magama. Enne ütlesin mõttes meretagusele sõbrale, et saada mulle, palun, kell kaheksa sõnum, siis ma ärkan üles ja jõuan oma tööd ära teha.
Saatis. Rõõm hästi töötava telepaatia üle tegi teise ärkamise järgsest kohvist loobumise kergemaks.

Kell 12 hõõgus kõik minus kohvi nõuda. Saatsin sõpradele sõnumeid “Kohvipaus!” – ja tegin musta teed ingveriga. Vedelesin tulikuuma duši all.
Justkui aitas. Ses mõttes, et püsti ma püsisin, aga mõtlemisest oli asi küll üsna kaugel.

Kell 14 murdusin ja tegin kange kohvi. Suhkrutki panin, et ikka kindlam laks kätte saada. Näedsa – ja poolik lugu valmis kui võluväel!
Takkapihta see kirjaribake siin.

*

Tuleb vist tunnistada, et korrelatsioon on. Ja sõltuvus on. Ja siis tuleb valida, kas hakkan sõltuvusega sõdima või aktseptin olukorda.

Ma olen ainult üks nõrk naine. Ma arvan, et ma aktseptin olukorda.

Soovitused 16-aastasele mulle

2008-04-15T21:18:00.003+03:00

1. Ära taha meeldida.
On inimesi, kellega hästi läbi saamise katsetused on mõttetu ajakulu. Lase nad olla. Nad ei meeldi tegelikult ju Sulle ka. Keskendu endale ja neile, kes Sulle TEGELIKULT meeldivad.
2. Hooli vähem rahast.
Raha tuleb ja läheb. Tee seda, mis Sulle huvi pakub.
3. Ära vaeva ennast küsimusega “Kas ma väärin armastust?”
Väärid küll.
4. Hinded polegi olulised, selles on Sul õigus.
Aga püüa nad sellest hoolimata korras hoida.
5. Protesti vähem ja loo rohkem.
6. Ära kahtle nii palju.
See pole “viisakas enesekriitika”, see on energia blokeerimine.
7. Lõpeta oma luuletuste ümber kirjutamine.
Saada nad mingisse kohta, kuhu teised noorluuletajad saadavad. Las nad hakkavad oma elu elama.

8. Ja… Piinlik öelda, aga… äkki peaksid Sa midagi OSKAMA ka…? Peale väikerahva keeles aja peale ja suvalisel teemal tekstide kirjutamise?

ps Vastuseks küsimustele, miks ma blogi vahepeal kinni lükkasin - aga teate, kui hea tunne see oli. Oma blogi - panen kinni, teen lahti, isegi piinlik ei ole:).
Kui ma ta veel kinni peaks panema, siis te teate - sel ajal ma siia ei kirjuta.
Kalli kõigile!

Homme siis...

2008-03-21T21:36:00.003+02:00

... palun õhtapoolikul jälle sammud ja autoninad metsa taha sääda - kevadpühad ju.
Paastuaja lõpetamisest ei sünni sedapuhku rääkida, sellekevadine paast on untsus mis untsus. Järgmisel aastal proovime ehk uuesti ja paremini.

Vahepealsest... Segiläbi...
Olin nädala algul kolm päeva Hiiumaal. Komandeering õnnestus. Kõige võimsam emotsioon oli Tõrvanina rannast - murdlained muudkui pühkisid randa, tuuline, lahe... Hoidsin oma lemmikluuletajal käealt ja olin õnnelik.
Nagu ma ikka.

Lolli pärusmaa - õnne jagub:).

PÖÖRIPÄEVAL tegin ühe isikliku pöörde ja läksin (lisaks senistele) uue töö pääle. Taas tabloid - ja vähemalt siin ja praegu on mul selle pääle mõeldes lausa kuratlikult lõbus.

Mis veel? Olen suhelnud ja kirjutanud ja armastanud ja seigelnud... Mõelnud ja tunnetanud...
Olen vaadanud teatris "Võlga" ja kinos "Lohelennutajat" ja "Pulmasõltlast". Käinud külas ja metsas, linnas ja merel.
Palju muud ei saa ühelt heitlikute ilmadega kevadtalvelt ju tahtagi?

Läbi une, läbi olme

2008-03-15T13:22:00.001+02:00

On selliseid hetki… Vahel une ja ärkveloleku piiril, vahel öösel põgusaks viivuks ärgates. Vahel midagi õige lihtsat tehes – seinu pestes või sööki segades…
Selliseid hetki, kus maailma mitmeplaanilisus on TUNDA.
Horisontaalselt – mu jumal, kui PALJU seda on!
Ja… vertikaalselt – veel palju ENAM.

Kui rikas on tegelikult elu, kui palju on tegelikult võimalusi!

Ei, ma hakkama mõtlema sellest, kui palju võimalusi jääb kasutamata. Alati jääb. Aga isegi teadmine võimaluste rohkusest on põnev. Kes söandaks öelda, et pole?

Teate neid raamatukesi – 1001 filmi/albumit/maali jne, mida peab kuulma-nägema? Kui kitsas osa neis tegelikult kirjas on – ja kui palju seda ometi on.

1001 mõtet, mis peaks elu jooksul kasvõi korraks peast läbi libisema…? Hulknurksus muudab hulkuri hulkumised nurklikuks:).

Sotsialiseerumiskatse

2008-03-11T21:03:00.003+02:00

Teate, kuidas kutsikaid sotsialiseeritakse? Viiakse teiste hulka ja lastakse suhelda. Blogosfääris käib see samamoodi.
Tiiu küsis igasuguseid asju, ma püüan vastata. Pikemalt mõtlemata, rõhutas Tiiu.

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Kummaline päev oli. Väga emotsionaalne, väga tempokas. Lilli? Vahetasime emaga priimulaid. Kõik muud lillekinkijad õnnestus suunata oma tundeid muud moodi väljendama - olen liialt elav, et tunda rõõmu surnud lillede kaasas kandmisest.

2. Mida sa hetkel mõtled?
Varsti võiks õhtule jääda...

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Ostsin täna Uuskasutuskeskusest Baccara plaadi. Koju tulles oli see autos peal.

4. Milles oled andekas?

Näiteks inimeste julgustamises, et nad oma unistusi ei hülgaks.

5. Mida sa ei suuda teha?
Ma ei tea. On palju asju, mida ma ei oska teha, aga ei suuda... Eks elu näitab.

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Tagantjärgi pole ühelgi lollusel halbu tagajärgi.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Kuhu iganes... Aga mingi Vahemere-igatsus on viimasel ajal peal.

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Võiksin nimetada palju filme, mille stsenarist ma meeleldi oleksin. Näitleja ma ei ole ega soovi olla.

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?

Laseme olla. Laseme kõigil olla. Homme ka.

10. Kas koer või kass?

Mõlemad, aga koer on lähem.

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?

Aednikuks. Värske õhk on ahvatlevam kui siseruumid, taimed on kenamad kui haiged ja väetisefirmasid on ehk kergem tõrjuda kui ravimifirmasid.

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?
Andke otsevalimisõigus, küll ma siis valin. Praegu on see küsimus sama hea nagu "Ütle kolm naist, kellega tahaksid abielluda".

13. Kes on su guru?

Pole. Aga neid, keda meeles kannan ja vahel toetun, on küll - kasvõi Gunnar Aarma või Albert Schweitzer.

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?

Alavainu proosat.

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?

Laiskus, närvilisus, pealiskaudsus.

16. Sinu parim tegu senises elus?
Eri inimeste jaoks võivad erinevad teod "parimad" olla. Enda jaoks - ikka veel elus.

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?

Võiks ju olla.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?

Võib-olla seda... Vähemalt neil, kes armastusse usuvad.
http://www.youtube.com/watch?v=asZ5xB3K3VE

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?

Ega see 101 ju väga vale idee ei ole...

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?

Kes tahab, see vastab.

Mitte blogimise faasid

2008-03-10T19:31:00.002+02:00

Mitte blogimine on naljakas tunne – tean ju väga hästi, et see pole kohustus. Aga endal natuke kripeldab.

Mitu faasi oli sel mitte blogimisel.

A. “Ma praegu veel ei kirjuta!” See on selline pea-liiva-all faas. Ise tean ju kõige paremini, mis mulle muret teeb ja miks ei kirjuta, aga kirjutamise edasilükkamine aitab hoida illusiooni, et kõik on korras.
B. “Maha võtan selle blogi!” Mis ta siis on siin – nii roheline ja tüüne nagu mina oma… tüünematel päevadel. Semantiline seos blogi ja isiksuse vahel on – paraku – täiesti olemas.
C. “Justkui võiks, aga parem mitte…” Et kui ongi selline rahulik ja mõnus hetk, millest võiks tahta blogida, siis ei tahaks seda hetke teps mitte kirjapanekule raisata.
D. “Aga natuke ju võib…” See on see praegune.

Võib-olla ma hakkan siia jälle kirjutama. Võib-olla juba homme.

Juhused (nagu ma neid näen)

2008-02-18T19:43:00.003+02:00

Jälle – kaude – Unekotist inspireeritud. Pärast meie suurepärast Taj Mahali õhtusööki ja Suudlevates tudengites joodud paari kokteili.
… Naistejutud on ühed mõnusad asjad. Lükkad otsast veerema ja veeretad õhtu otsa mööda lauda edasi-tagasi.

Juhustest oli üks jutt. Veeres kenasti. Lausa nii kenasti, et jäi mõtetesse edasi veerema.

JUHUS, see pole üldse mingi juhuslik asi. Kaugel sellest.

Juhus võib olla inimene. Inimesed, kellega ma olen kohtunud, on kõik olnud juhuslikud. Vähemalt kohtumise hetkel.

Pilk blogirulli algusesse.

Unekotiga sattusime me ühes autos kõrvuti tagapingile ja meile anti kahepeale liiter viskit. Juhus… 1998 või miskit sellist.

Stepiloomaga kohtusin ühel ööl kõrtsiuksel. Juhus. Aasta oli siis… äkki 1995?

Valgusekandjaga kohtusin virtuaalses kohvikus. Mina Eestis, tema ühes teises riigis. Juhus aastast… äkki 1997?

Ja… üks VTJ ehk väga tähtis juhus: Katsiga kohtusin tänaval… 2000.

Kõigi nendega on koos tehtud ja räägitud väga palju. Naerdud ja nutetud, loetud ja kirjutatud, nähtud ja pimedusse maetud, veidike maailma muudetud ja omajagu ise muututud.
Aga kohtumise hetkel olid nad juhused.
Ja kui palju JUHUSEID me veel koos läbi oleme elanud…

On juhuseid, millest ma võin rääkida täis kõrtsis ja tühjas kirikus või vastupidi. On juhuseid, millest teab kitsas ring lähedasi. On juhuseid, mille olen eelistanud endasse ära peita. Vahel selleks, et mitte igat jama ümber jutustamisega võimendada, vahel selleks, mõni hell ja habras hetk rääkides katki ei läheks.

Juhus võib olla raamat. Juhus võib olla töö. Juhus võib olla muusika või tsitaat või võrrand või pähe tulnud mõttejupp.
Kui ta on õige JUHUS, siis muudab ta midagi. Mida, on tema juhtumise hetkel võimatu ennustada.

Võib-olla on JUHUS sõnum Jumalalt? Olgu ta nimi milline tahes. Universaalne energia või kõrgem võim vmt.

Ma tean, et juhustele võib ka vastu seista, ennast neist mitte häirida lasta ja segamatult oma rida ajada. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks see on rahu pakkuv ja õige lahendus. Mina nii ei saa - ma tunneksin end silmaklapistatult. Teate, need hobused, kes kaevanduses kindlat trajektoori tallasid...

Ruumi on vaja. Juhuste äratundmiseks ja järgimiseks. Mida see Sandor Petöfi kirjutaski...?

Armastusest ja hirmust

2008-02-10T15:23:00.000+02:00

Niisiis, Dieter Duhmi teemaga edasi. Olen selle kirjutamist paar päeva edasi lükanud - justkui uskudes, et uus päev paneb mu paremini kirjutama...
Katartiline vägivallaepisoodide kirjeldamine võttis märksa vähem aega – eks see oli muidugi kauem settinud ka.

Tee vägivalla eitamiseni on minu jaoks olnud päris pikk. Ja tegelikult see tee kestab. Ikka kipun ma mõtlema, et inimestega tuleb rääkida selles keeles, millest nad aru saavad…
Ainult et, jah – tunnistades küll selle suhtlusviisi toimimist, unistan ma siiski, et maailm võiks olla teistsugune. Puhtam. Parem.
Ja et neid inimesi, kes saavad aru vaiksest sõbralikust jutust võiks ju olla palju-palju rohkem kui neid, kes saavad aru hästi sihitud löögist.

Seda, mis on tehtud, ei saa tagasi keerata ega uuesti teha. Ei üksikisiku tasandil ega ka globaalsel. Aga muutes praegu midagi iseendas ja enda ümber, saab – ehk, loodetavasti – muuta homset maailma.

“Sõdadeta tulevik”, millest teema lahti läks, ei ole retseptikogumik a la tee nii ja õnn sõuabki õuele. Mulle on see raamat olnud teekaaslaseks ja mõtisklemisaineks – kaaslaseks, kellelt küsida nõu ja kelle seisukohtadele mõnikord toetuda.
Autor on veendunud, et meie endi käsutuses on uued vaimsed ressursid, mis annavad meile piirideta võimalused nii enese, inimeste- ja riikidevaheliste suhete kui ka kogu Maa biotoobi tervendamiseks. Oma enese mõtte jõuga peaksime me saama katta Maa armastuse ja ühtsuse väljadega, mis pühiksid ajalukku vana vägivalla koodiga kirjutatud hirmu ja usaldamatuse väljad.

Hirm on see, mis loob vägivalla. Vaadake kasvõi neid eelmises loos toodud näiteid… Kättemaksuimpulss võtab hirmu maha – kui ma suudan kätte maksta, ei karda ma enese hirmu. Aga see ei kao ju, see saab lihtsalt kaetud.

Hirmu külvavad sõjad. Aga ka probleemid lähisuhetes. Võib karta surma. Võib karta hüljatust. Nälga toidu järele kannatavad tänapäeval palju vähemad inimesed kui nälga armastuse järele. Nälga armastuse järele viib meid hülgama lähisuhteid või oma elu – sest ise loobudes loodetakse säilitada olukorra kontrollimise illusioon. Veel üks viis hirmu katta.

Hirm viib sõjani iseendas. Sõda iseendas viib sõjani maailmas. Armastus ongi vist ainus, millega hirmu võita saab.

Igal tasandil. Kõige lihtsamatest alustades.

Tsiteerin Dieter Duhmi: “See kood asub väljaspool šovinismi, feminismi ja muid –isme ning ei kajastu üheski olemasolevas religioonis ega kokkuleppes. Seni on see olnud peidus miljonite Maa meeste ja naiste mõõtmatu igatsuse taga. /…/ Sugupoolte suhted on see otsustav punkt, mis määrab, kas Maa peal saab olema sõda või rahu.”

Ja veel: “Praeguses olukorras ei piisa üksikute inimeste poolt tehtud üleskutsetest. /…/ Isegi kõige parem inimene murdub ühel hetkel eelarvamuste, laimu ja vägivalla ülemvõimu all. Meil on vaja uusi ühiskondlikke struktuure, mis võimaldavad ühineda kindlal tõel, kindlal usaldusel ja seksuaalsel jõul täielikult teiste eluvaldkondadega ning püsivad lähedussuhetel ja kindlal koostööl loodusjõududega.”

Ja veel: “Päikeselt saadava energia hulk Maal ületab planeedi koguvajaduse 15 000 kordselt. Psüühilisest energiast rääkides on tegemist samaväärsete energiaallikatega. /…/ Meil tuleb luua ühiskond, mis poleks enam suunatud asendusrahuldusele, kompensatsioonile rahuldust mittepakkuva elu eest. Siis pole see enam suunatud ka asendusrahuldustega seotud energia kasutamisele. Niisiis tuleb leida püsiv lahendus, et rahuldada inimlikke põhivajadusi kodutunde, usalduse, turvalisuse, tõe, armastuse, seksuaalsuse ja koosolemise järele.
Et jõuda energiavaldkonnas kõrgema korraldustasandini, peame suunduma fossiilsete kütuste ajastust päikeseenergia ja kosmilise energia ajastusse. Me peame vahetama väljakurnatavad energiaallikad nende vastu, mida ei ole võimalik ammendada. Sama kehtib ka meie mõtteviiside kohta. Peame ümber lülituma privaatsest või regionaalsest mõtteviisist universaalsele või üleilmsele mõttevormile. Sellest tuleneb kõik ülejäänu.”

Sellised seosed. Läbi raamatu. Lisaks autori kogemusi sotsiaalsete eksperimentidega, tema lootusi, pettumusi, kaotusi ja võite.

“Sõdadeta tuleviku” lugemine oli minu jaoks võrreldav (palve)rännakukogemusega: ühtteist mu elus teisenes ja muutus, ma leidsin tee- ja mõttekaaslasi, hindasin mõned asjad ümber ja lõpetasin veidi õnnelikumana kui ma alustades olin.

Kindlasti ei arva ma, et D.D-st tuleks kujundada üksik mäetipp – guru, keda igas olukorras tsiteerida kannatab.
Aga ma olen tänulik, et mul oli võimalus tema mõtetega kohtuda. Ja ehkki ma ei usu, et ma joonelt hulga meeldivamaks inimeseks teiseneksin, tahan ma siiski loota, et mõnd mu tulevikus öeldavat sõna või tehtavat tegu saadab soov luua maailma pisut rohkem armastuse ja ühtsuse välju.

Ei muud.
Jääb veel öelda aitäh Unekotile, kes mu sel teemal kirjutama provotseeris. Ja lisada palve, et ta jagaks omi mõtteid samal teemal. Sedasama paluksin teha ka Valgusekandjal… Kõigi teiste kaasamõtlemine on loomulikult samuti ülimalt tervitatav.

Kas ja kui palju suudame me oma mõtete, sõnade ja väikeste tegude jõuga maailma armastavamaks kohaks muuta?

Vägivallast minus ja minu ümber

2008-02-06T14:54:00.000+02:00

Ma lubasin Unekotile, et ma kirjutan vägivallatusest – millalgi. Ja Dieter Duhmist, kellesse ma platoonilisel moel peaaegu et armunud olen.
Aga selleks, et kirjutada vägivalla vastu võitlemisest, pean ma esmalt natuke kirjutama vägivallast endas. Minus, minu ümber, minu kogemustes.
Sest muidu jääks jutt sellest, et “ohh, kuidas mulle meeldib mõte leebusest ja armastusest” natuke nagu õhku rippuma. Justkui püüaks ma endast kohutavalt puhast muljet jätta.
See aga on just see, mida ma teha ei tahaks. Et mul see ka ei õnnestuks, jutustan kaks lugu, kus ma olen teadlikult – kaine peaga ja läbimõtlemisajaga – vägivalda maailma juurde tekitanud.

Esimene.
Tegin intervjuud ühe väikese naisega tema väikeses kodus. Vägivald ei olnud meie vestluse otseseks sisuks, aga mingil hetkel jutustas ta mulle sellest, kuidas tema mees teda peksnud on. Ja näitas arme.
Need olid… no ütleme, sellised, et natukenegi paljastavamad riided eeldaksid ikka päris suurt kompleksivabadust.
Mees viibis parajasti ühes kinnipidamisasutuses. Nendesamade armide tekitamise eest.
Naine rääkis, et mees ähvardab teda kirjades. Et vabaduse võtmise (võtta laskmise) eest võtab tema naiselt elu.
Küsisin neid kirju näha ka. Minugi meelest ei saanud neid eriti kahetiselt võtta.
Naine oli õnnetu. Kes ei oleks, sellises olukorras.
Ma kirjutasin selle loo valmis ja teadsin, et ükski lugu teda kaitsta ei saa.
Tema mehega samas tsoonis istus ka üks mu sõber. Ma helistasin* talle ja rääkisin sellest naisest ja et see paneb mind muretsema. Ma teadsin, miks ma seda räägin ja ma teadsin, mida ma ootasin.
- Maailmas ei ole nii palju seepi, et ma oma käed pärast sellise jätise puudutamist puhtaks saaksin, ütles mu sõber.
- Peavad need just sinu käed olema…?
Sellega oli kõik räägitud. Neid, kellele peksmine on lust, on vanglas küllalt.

… Rohkem mees ähvarduskirju ei kirjutanud. Naist ta pärast vabanemist üles ei otsinud. Sellest on möödas päris palju aastaid.

Teine.
Ühes sisejulgeolekustruktuuris vägistati naine, kellest ma väga hoolin. Noor ja edulootustega spetsialist, kes sinna hiljuti tööle oli läinud.
Peale oma õla toetumiseks polnud mul talle midagi anda. Ei tea, kuidas tema jaoks, aga minu jaoks oli seda vähe. Ma usun (või olen uskunud) sellesse, et kättemaks võiks ohvriks langenu enesetunnet veidigi leevendada.
Pakkusin välja, et ma otsin selle mehe üles ja peksan läbi. Üllatusefekt janiiedasi. Ilmselt algatab ta minu vastu mingi kohtuasja, aga rohkem kui tingimisi ma selle eest ei saaks – kirjule minevikule vaatamata olin-olen kohtulikult karistamata.
Sõbratar ei tahtnud. Valis ametliku tee, uskudes, et valesti käitumine tema suhtes on olnud piisavalt suur, et teda võiks kaitsta ühiskond.
Juhtus see, mis ikka aegajalt juhtub**. Politseiga suhtlemine tõi kaasa hulga pisut ebamugava tooniga vestluseid a la kas saab olla kindel, et ohver ei olnud provokaator. Kuni uurimine vaibus. Vähe tõendeid või mis seal oligi. Arstitõend ilmselt polnud piisav, kuigi valvetohter võttis teemat vägagi südamega ja pani meilegi südamele, et “karistuseta see tõbras jääda ei või”.
Ühel sumedal öötunnil tõstsin toru ja helistasin* sinna, kuhu esimeski episoodis viidatud.
Mõnda aega hiljem peksti see mees armetumalt läbi.
… Ma tean, et millegi otsesest ennetamisest ei saa siinkohal rääkida. Ehk vaid väga kaude, aga võib-olla sedagi mitte.
See oli kättemaks. Ma arvan, et minu oma ehk rohkemgi kui vägistatu oma.

Nende kahe loo järel ei saa ma ennast kunagi, ei mõttes ega sõnades ühestki teisest maailma vägivalda juurde loonust paremaks ega puhtamaks pidada.
Et kuidas ma nendesse episoodidesse nüüd suhtun? Ambivalentselt. Ei kahetse. Aga ei ole ka uhke. Kas ma teeksin uuesti nii? Võib-olla. Kui mul midagi paremat pähe tuleks, siis ma teeksin seda “midagi paremat”. Aga ma ei tea, kas tuleks…
Mõtlesin täna I & I avalikustamistuhina peale. Selle suurim viga on, et ehkki paha saab pika puuga, tabab sama puu teine ots kaitstavat.
Antud juhul on sisekahtlused minu pärisosa ja ma olen kindel, et ohvrite tunnetega võrreldes on see küll väga tagasihoidlik osa.

Järgmise kirja – homme või ülehomme – püüan kirjutada vägivallatusest.

* Ma tean, et kinnipeetavad ei tohi välismaailmaga suhelda. Ma ignoreerisin seda keeldu.

** Hiljem rääkis tuttav psühholoog mulle mehhanismi lahti. Et kui “süsteemis sees” naine vägistatakse, on mehed tema vastu sellepärast, et tunnevad atavistlikku soovi olla sookaaslastega solidaarsed. Ja naised sellepärast, et tunnevad atavistlikku hirmu temaga samastuda – aktsepteerimine, et naiskolleegiga tehti nii muudab menetleja kaitsetuks omaenda hirmude ees.

Inimestega tutvumisest

2008-02-02T13:13:00.000+02:00

Ramloff ja Kukupai on sellest huvitavalt kirjutanud.
Mul on vastupidi – tutvuda on kohutavalt lihtne. Kui kuskil probleeme tekib, siis ehk kunagi hiljem…

Ma võin alustada juttu bussinaabri, suitsunurgakaaslase või sama maali vaatajaga kusagil muuseumis. Kerjusega baariukse taga, politseinikuga tänavanurgal, poekassiiri või turvamehega. Raamatukogus või keemilises puhastuses või lihtsalt niisama.
Kus tahes. Kellega tahes. Lihtsalt selleks, et hetke erksamaks muuta.

Kui tekib silmside, on nii kerge midagi öelda.
- Kena ilm täna, näiteks. Või siis
- Kui puhas punane. Või
- Mulle ka üks, palun. Või
- Proovige seda ka…

Ükskõik, kellega ma väljas ei oleks, vahin ma alati ringi. Siis näeb huvitavaid asju ja inimesi. Ma ei tea, kas ma näen kuidagi silmatorkavalt totu välja, aga enamasti keegi naeratab mulle. Ja siis ma ütlengi selliseid asju nagu ülaltoodud näited. Mitte kunagi mitte midagi isiklikku. (Aa, ja et öeldud oleks - ma käin väljas ainult selliste inimestega, kes n-ö vasakule suhtlemist normiks peavad.)

Tõsi, ma ei ole (kunagi olnud) väljas n-ö suhte algatamise peal. Suhted on… kuidagi tulnud. Nii “kuidagi”, et ma ei suuda sedagi määratleda, kas ma olen olnud valija või valitav. See pole oluline ka.

Ramloffi mõtisklus puudutas rohkem teisi mehi. Ma ei tea, kas naisel on kergem sookaaslaste tähelepanu püüda kui meestel, aga ausalt öeldes ei näe ma mingit vahet, kas suhelda samast või teisest soost inimesega. Nagunii algab jutt vaateväljas olevast – ja enamikel juhtudel sellega ka piirdub.
Vähe, väga vähe on inimesi, kellega miski jääb siduma – lausa sedavõrd, et tahaks vaatevälja üha laiendada, et rohkem ühist teemat jaguks.
Väga vähe just protsentuaalses mõttes, kõigist neist inimestest, kellega kuskil tuttavaks on saadud. Arvulises mõttes on neid inimesi… päris palju.

Palju õnne, ema!

2008-02-01T12:55:00.001+02:00

Sa oled mulle läbi aastate olnud üheks armsamaks ja lähedasemaks sõbraks. Palju õnne - ja palun, ole veel kaua-kaua sama päikeseline nagu Sa minu teada enamasti oled olnud.

Üksiti kasutan juhust ja soovin õnne kõigile teistelegi veevalaja märgi all sündinutele, kes siia lugema võiksid sattuda.
Kusagil aprillikuus peaks ilmuma ka üks romaan, mis kannab endas mõttelist pühendust just teile, kes te ajast aega mööda vikerkaart kõnnite, oma humanistlikke mõtteid mõtlete ning uudseid lahendusi loote.

vahekokkuvõte

2008-01-31T19:04:00.001+02:00

Selle aasta esimene ja viimane jaanuar saab läbi. Olemise kohta ei oska ma öelda midagi enamat kui lemmikluuletaja sõnu "... kõik, mis ma olen, saab täiskuuks ja lumeks ja lauluks..." Tegemistega on lihtsam, neid on kerge üle lugeda ja kokku võtta.

Trükki on läinud kaks raamatut. Dieter Duhmi "Sõdadeta tulevik" ja Linda Järve "Eestimaa ilu".

Ma olen pannud kokku ühe lehekese ja kirjutanud 9 lugu 3 väljaande tarvis.

Koolitsükkel käsitles finantsarvestust.

Kuulatud konverentsil räägiti tervislikust toitumisest.

Kristofer teeb edusamme nii jääl kui ka basseinis.

*

Polegi ainult kaugustesse vahitud...

See tunne...

2008-01-28T17:25:00.001+02:00

Teate seda tunnet, eks ju?

Talv on veel täies elujõus, taliharjapäevanigi aega - ja ometi on kuskil toimunud üks mikroskoopiline tiivalöök.
Ja miski on teisiti.
On külm, on veidi lund. Aga kevad tuleb meelde. Mitte enam pelgalt mõtte või igatsusena vaid TUNDENA.

Selle tunde antipood on suviti. Juuli lõpus tavaliselt. Keset sumedat soojust on tunda üht mikroskoopilist tiivavirvendust. "See saab otsa," ütlevad need tiivad hääletult. "Jälle tuleb talv."
Siis olen ma alati veidi kurb.
Nii, nagu praegu olen ma veidi rõõmus. Kevadelubadus on olemas.
Veel kusagil kaugel...

Huvitav, kas seal seisab praegu sumedas suveöös ühel verandal üks naine, suur veiniklaas käes ja mõtleb praegu talvest...

Tõtlikke märksõnu

2008-01-24T21:51:00.000+02:00

Oma kummalisel ja kohati arusaamatulgi moel näib enamik asju siiski sujuvat. Tunnen end vahel kõigest - ja kõigist - võõrandununa, ometi tunnen, et inimesed saavad minust, või vähemalt sellest, millest rääkida tahan, aru ja on... kuidagi armsad ja arukad...
Vähemalt see osa neist, keda ma tunnen.

Metatasandilt vaadates ajan ma iseennast muigama.

Eile vaatasime "Georgi". Et hea ja vaatamist väärt, on vähe öeldud. "Maailm samme on täis..."

Käisin täna ujumas. Tundub, et olen end vees jälle üles leidnud, mingi sisemise rütmi saavutanud.

Homsest kolmeks päevaks Tartusse. Homme õhtul lesin ilmselt ühe käsikirjaga hotellis, aga ülehomme võiks välja minna. (The.... - loe seda kutseks... Veekeskus võiks ehk tore olla?)

laupäevalõunane

2008-01-19T13:37:00.000+02:00

Kui ma ei kirjuta, võib see tähendada, et midagi kirjutamisväärset polegi juhtunud. Aga see on ebatõenäoline, eks ole?
Et lugemisväärset pole, oleks palju loogilisem;).
Aga see võib tähendada ka seda, et mul pole kirjutamiseks aega. Seda võiks isegi uskuda.

Või on mu mõtted nii toored ja rabedad, et ehkki üles kirjutamine võiks olla hea viis neid setitada, ei ole ma valmis neid jagama.
Ja muud asjad, mida ma oleksin valmis jagama, jäävad nende toorete ja rabedate mõtete varju ning seetõttu jagamata.
Pluss... Oma rabedamatel perioodidel olen ma tavapärasest töökam - on ju hea kaitsemehhanism? - ja see tähendab, et ma klõbistan klahve niigi rohkem ja siis tahan ma rohkem raamatuid lugeda, et sõnad minust otsa ei saaks;). Mul nimelt on selline naljakas komme, et kui ma palju kirjutan, siis ma tahan palju lugeda.
Blogi jääb sel juhul natuke nagu tagaplaanile.

*
Jah, ma tahtsin vahepeal kirjutada sellest, et mingil seletamatul moel solvas mind - krt teab miks, kui naist, kui ema, kui töötajat - see laimukampaania laine, mis Repsi suunas lainetas, oli ikka kole küll.

*
Ja vahepeal tahtsin ma kirjutada sellest, et Kristofer õpib uisutamist. Aga ma mõtlesin, et las õpib natuke veel ja siis ma kirjutan sellest.

*
Tegelikult on mul pisut kahju, kui blogi tagaplaanile jääb, sest ma olen blogimisega harjunud ja kõigile sõbralikele sedelikese jätjatele alati hirmus tänulik. Isegi siis, kui ma ei kirjuta siia, käin ma aegajalt piilumas, ega keegi vahepeal mulle midagi kirjutanud ei ole;). Miks peaks, ma saan aru küll - aga ikkagi.
Nii et, vähemalt praegu arvan ma, et püüan oma virtuaalse segasumma-päevaraamatu juurde tagasi pöörduda. Siin olev mina on osa minust, aga see on siiras. (Nagu... teisedki, siin mitte näha olevad osad, tegelikult.)

Viletsast tööandjast heaks mentoriks

2008-01-10T18:51:00.000+02:00

Moto: Kui sulle antakse pool sidrunit, siis mine ja tee sellest limonaadi.

Oli mul kunagi üks tööandja, kellega valusalt ja kriipimisi lahku sai mindud. Kunagi ammu olen temast ka kirjutanud... A la et vist suudan andestada.
Ma olin tema pärast nii palju haiget saanud ja ma olin tema peale nii vihane, et üks omafirma argumente oligi - ma tahan olla parem kui tema.

EILE tegin intervjuud daamiga, kes lahkus tema juurest pärast mind. Samade tunnete - ja sama tulemusega.
Ja siis ma mõtlesin... Taevas, kui palju ma seda inimest vandunud olen.
Ja milleks ometi...!

TÄNULIK peaksin ma talle olema. Mitte andestama vaid tänama. Ta andis mulle esmalt piisavalt vabadust, et ma saaksin tiibu sirutada ja end proovile panna. Siis aga muutis mu töötingimused sedavõrd võimatuks, et ma lihtsalt pidin nende laiali löödud tiibadega minema lendama.

Tema need omadused, mille pärast ma olen nutnud, depresseerinud ja kannatanud, said mu edasimineku tee olulisteks valgustajateks.

Ligi neli aastat on möödas, enne kui ma seda tunnistada suutsin.

Kui lihtne on tänada kedagi, kes on toeks ja on hea. Kui raske on tänada kedagi, kes on käitunud täpselt vastupidi.

Kui raske on tänada halba saatust... Aga kui vaba tunde see annab...!

Huvitav, ega kristlik alandlikkusekultus vanas keeles mingit sedalaadi tunnet silmas pole pidanud? Aga alandlikkusega pole sel minu arvates küll mingit pistmist.

Sodifriik?

2008-01-09T10:08:00.000+02:00

Prügiteema paneb inimesed arutlema. Et nii paha ja naa paha, aga äkki hoopis hea:).
Ja et kes see imelik inimene peaks olema, kes vabatahtlikult võipakke peseb...

No mina olen, mis siis? Praegu nõutud sodisüsteemi viisime oma kodus sisse novembris 2006 ja seoses täiesti isikliku rõõmuga - vee majja saamisega. Kuna mulle meeldivad eranditult kõik veepladinaga seotud tegevused, hakkasingi siis ka pakendeid pesema - puhtaid on ju palju mõnusam majapidamises pidada;).
Ja köök ei muutu sorteerimisjaamaks, vähemalt mitte siis, kui ma teemaga tegelen.

Üks soovitus, mida ma ise olen püüdnud järgida ja millest on pakendite teemal omajagu kasu olnud, on mul küll: võimalusel hoiduda nende kaupade ostmisest, kus pakendi hulk kauba enda hulgast suuremaks kisub. Teate, kõik need kümme-viilu-vorsti-plastiktaldrikul-millele-on-kile-ümber-mässitud. Loomulikult ei puuduta see inimesi, kes külmkappi ei kasuta.
Pakendite peale mõtlemisel enne ostmist on kaks head külge - otsene ja kaudne. Otsene on see, et sodi tuleb koju vähem, kaudne see, et kui nii mõtlevaid inimesi oleks rohkem, hakkaks ehk ka tootjad rohkem selliseid pakendeid tegema, mis vähem saastavad.

Moepolitsei

2008-01-08T08:37:00.000+02:00

Pühapäeva õhtul tegi ema head süüa ja kutsus meid külla. Kuna väljas oli vastikult külm, tahtsin olla riides võimalikult soojalt ja praktiliselt. NT särk - kolp ja kiri "Tapvalt lahe!" pluss soe fliis...
Kristoferilt vallandus protestilärm - võta see ära, võta see ära...
- mis asi?
- see särk!
- miks?
- sest emme ei tohi pealuud kanda, pealuu ei sobi emmele.
- see sobib? (must ja pärlitega sviiter.)
- jaaa! ja pane sõrmused ka!

Nujah, tegin komplimendi ta heale tahtele ja vahetasin pluusi.
Aga üldiselt tuleb hakata stiile miksima ja kõigutama - ma ei taha, et eksisteeriks emme-stiil, mille vastu eksida ei tohi.

“Ma olin, kes olen…”

2008-01-04T12:32:00.001+02:00

... Jalutasin kordi ja kordi mööda majast, millel on loosung “Elu on siiski ilus” ja majast, mis kandis kirja “Rõõm, mille tõid, on väärt, mida iganes soovid”.

Polegi nagu enam muud öelda kui et “Ma armastan tarkust ja julgust, Odysseus…”

2007 kokku

2007-12-30T09:39:00.000+02:00

See aasta hakkab nüüd läbi saama. Mõned märksõnad.

Kodus
* Sauna eesruum on juba ruumi moodi – ehkki tapeetimata.
* Maja ees ja kõrval on aed. Meie kink meile selle puhul, et meil seitse aastat teineteist täis sai. Aed on kenasti punase-valge-lipiline – ja tänud kõigile sõpradele, kelle näpuotsad suvel vihma eel värviseks said.
* Majal on uued korstnad.
* Tulevase tööruumi põranda sain jõulu eel õlitatud. Teadmiseks – ökoloogiline Osmo põrandaõli pole kaugeltki mitte nii puhas.
* Piiriuudis kodu ja kirjastuse vahel – Kats ehitas raamatulao. Kenasti punaste seintega, et raamatud pikalt laos ei püsiks:).

Kirjastuses
* Üks mu 2007 aasta unistusi oli välja anda 20 raamatut. Neist esimene oli sel päeval juba trükis. Päris nii edukad me ei olnud – koos selle trükis olnuga sai välja antud 18. Aga… 1 on valmis tehtud ja trükitud ja ootab autori soovil veebruarikuud, üks on praegugi trükis (mu enda koostatud veel – “Väike nimemaagia leksikon”), üks on praktiliselt valmis ja sisulise toimetaja käes viimasel lihvil. Nii et kui me sellest unistuste kahekümnest isegi selle 2006 aastal valmis tehtu maha võtame, siis kahekümne raamatu tegemine on täitsa mõeldav.
* Esimene aasta ilma palgalise müügijõuta.
* Esimene käest antud toimetamisprojekt – ja sellest võrsunud tänu ning lootus, et armas Valgusekandja jätkab meiega koos edaspidigi.
* Uusi tööplaane hetkel veel ei avalda, aga vähemalt praegu näib aasta algus (meie kohta) üsna jõuline tulevat.
* Kirjastuse ja isikliku teema piiriuudiseks on minek ärijuhtimiskursusele.
* Teine piirialane märksõna on kohtumine maanteel, millest on kasvanud ülipõnev raamatuprojekt, milles osalemise üle mul väga hea meel on. Aga selle juurde uuel aastal.

Isiklik
* Niisiis – taas koolipingis. Mu jumal, kui PALJU mul teada saada on!!!!
* Kristofer areneb nii, et mõnikord tundub mulle, et tal on kaks pead. Ja mõni teine kord, et mõlemad on kuhugi kaotsi läinud.
* Kahe lisalehekesega olen senimaani kenasti toime tulnud. Ehk saan edaspidigi.
* Suvine ja sügisene kogemus ühe tabloidlehekese puhkuseasendus-peatoimetajana.
* Kevadsuvesse mahub komplekt üpris valusaid haigetsaamisi. Kogemus seegi.
* Paar põnevat koostööpakkumist on veel õhus...

Üks isiklik märge veel – inimene ei saa kunagi, mitte kunagi päriselt valmis.

Rohelisi jõule!

2007-12-22T11:27:00.001+02:00

Päike paistab, rohi haljendab - häid jõule kõigile.

***

Petrone Prindi blogimäng

2007-12-21T15:38:00.001+02:00

Blogimängu taustast. Kirjastaja Epp Petrone algatas millalgi oma blogis mängulise arvustuste jada - kes kirjutab oma blogis mõnest tema publitseeritud raamatust, saab kingituseks raamatu.
Registreerusin mängu, aga kirjutada polnud aega. Kui postiljon mulle Epult pakikese tõi,oli omapoolse panusega juba kiire:).
Tui raamat puudutas mind. Mitte sügavalt ega isiklikult vaid umbes nagu leebe suveõhtune tuuleiil - suled nautides silmad ja lased hetkel olla.
Aitäh, Epp ja Tui. Ja nüüd midagi arvustuselaadset. Ma ei valda seda žanri kuigivõrd, seega palun mitte palju loota:).

Raamat nagu pärlikee

Tui Hirve debüütromaan “Tähe tänav” annab mõnusa lugemise õhtuks, mil magada veel ei taha ja mõelda enam ei taha.
Peategelane Hedda läheb läbi oma noore elu, boheemlaslik-daamilik-lohakas rõivas üll, silmavärv pisut laiali ning muusika hinges ja teadvuses värelemas. Muusika on tema suurim arm ja usk, lootuste ja pettumuste tekitaja. Seda, et Hedda tõsiseimalt võetav suhe on suhe muusikasse, aktsepteerib autor ka alapealkirjas – per musica ad astra.
Muusika toob Hedda ellu ühe mehe teise järel – ainsateks ühendavateks omadusteks keskmisest kõrgem intellektitase ja absoluutne sobimatus tõsisemaks suhteks.
Üks kummaline küsimus tekkis… Kas Hedda elab muusikas läbi soovi sublimeerida armastuse ja läheduse puudumist või eelistab ta selliseid mehi seepärast, et soovibki keskenduda vaid muusikale ega soovi oma pühendumises segamist?
Mõtlesin selle üle pikalt ja lappasin raamatut eest taha ja tagant ette – et leida see õige vihje. Ei leidnud – kui mitte pidada vihjeks viiteid armastatud tädide Luisa ja Sohvi eludele.
Raamatu plussiks võib pidada mõningaid tõelisi pärle – suurepäraseid lauseid, mis kompenseerivad väikesi liimijälgi, mida erinevate stseenide järjestuse vahel siin-seal näha võib. Näiteks see lause: “Iga stiil hajub lähemal vaatamisel laiali detailide reaks”. Või “Päritolu ununedes jääb kunst alati millestki olulisest ilma”. On ju mõnusad?
Head on ka inimeste kujutised. Tui kannab endas võimet ja oskust kasutada sõnu nagu pintslit ning maalida inimestest portreed – peenejoonelised maalid, mille taust tundub aristokraatlik, kuid inimeste ilmed avatud ja elulised.
Raamat lõppeb samamoodi nagu algabki – eikusagil. Iga lugu, iga episood on üheks pärliks peategelase kaelakees.
On selge, et tagakaane kättejõudmine seda rida ei lõpeta.
Raamatus on ruumi ja loovust. Autoris samuti;).

hoian end maailma küljes...

2007-12-19T21:07:00.000+02:00

Kindel võib olla...

... inimestele, keda ma armastan,
... inimestele, kes mind armastavad
... oma koerale,
... muusikale,
... luulele,
... tööle,
... unustuse loomisele.

Asjad, mis on kindlad: leib üle viie päeva, kuusk 21. detsembril. Panna jõuluehted üles. Teha piparkooke ja jõulukapsast ja ahjupraadi. Kõik, mis peab minema trükki, peab minema trükki.
Arved maksta.
Mitte liiga palju komme lapsele. Aga muinasjutte palju.

Maailm püsib pisiasjadel. Karjal pisikestel vaaladel;).

Olge tänatud, armsad...

2007-12-16T23:51:00.000+02:00

... kes Te ootasite mind eile õhtul, kui Tartust tulin.
Kes Te ootasite mind sooja maja ja sooja sauna ja soojade südametega, sooja prae ja ohtra veiniga. Tõite mulle maailma vahvaimad üllatused ja hoidsite sooja mu ümber ja südames.

Ma ei tea täpselt, mida mu uus solaar mulle toob, aga üht tean ma kindlalt - ma armastan Teid. Kõiki.
Ühe 34-aastase naise mõtted ja armastus on Teiega...
(Jube vana, ahh?)

Taas kohtume palmi all...

2007-12-11T23:12:00.000+02:00

Jälle on käes see nädal, kus saab palmi alla kohtumisi kokku leppida - ehk siis Rahvusraamatukogu raamatumüüginädal.
Minu leiate koridori lõpust palmi alt, nagu eelmiselgi aastal.
Tuntumate blogijate teostest on saadaval Tiiu, Ynry ja Luuletari luulekogud.
Tere tulemast!

Püha tõde minu emalt

2007-12-10T08:13:00.000+02:00

Mida täpselt ma emalt küsisin, ei ole praeguses kontekstis oluline. Nagu pole oluline ka see, mille kohta erinevad sõbrad eri aegadel nõu on küsinud.
Oluline on see, mida ema mulle eile õhtul ütles.

MINE JA TEE SEDA, MIDA SINU SÜDA SULLE ÜTLEB.

Hingamisest, maja tasandil

2007-12-09T14:13:00.000+02:00

Nii... Praktilistes asjades tuleb tunnistada teatavaid edasiminekuid - maja on saanud poolest saati uue hingamise ehk ühe uue korstna.
On teised meil olnud sellised... no sellised kulunud, mustad ja pragulised... Mõtlesime, et teeme vastu talve majale veidi iluravi ja laseme katuse peale uued korstnad panna... Hea, et mõtlesime: ilmnes, et see, mis väljast mõnevõrra vanaks kulunud, see seest pudisev, läbi põlenud - ja tuleohtlik.
Taas jääb head saatust kiita - olin küll suvel kurb, et me katusevahetuseni ei jõudnud - vahetajate puudumisel -, aga praegu on mul selle üle hea meel: kui ma korstende haprust nägin...

Nüüd on poole maja tuleohutusega asjad korras. Pool seisab ees - kui poisid vähegi jõuavad, tulevad nad täna-homme tagasi ja alustavad tööd teise korstnaga. Jah, see paneb mind omajagu muretsema, aga ma loodan, et see mure päädib hea tulemusega.

Vaidlusargument rohelistesse vaidlustesse: tetrapakid, plast, traat, kumm, lakitud puit ja muu olmeträna EI KÄI ahjus. Põleb ära küll, aga eralduvad ained rikuvad korstnakive hulga suurema raha eest, kui maksaks rohelisem jäätmekäitlus.
Enne meid elasid siin majas asotsiaalid - ja nende tegutsemise jälgi jagub, nagu näha, veel siiamaani. Ehkki ma olin arvanud, et remont ja koristamine, kadakasuits ja ohter küünalde põletamine need jäljed ammu kaotanud on.

Ja elavad elavad...

2007-12-06T00:37:00.000+02:00

/KUI kohutavalt palju ma lemmikluuletaja fraasides mõtlen.../
Olgu see harjumus siis minu kummardus talle, väikese spiraalse ajaloovinjetina.

Vahepealsest. "... segi sadamad ja saared..." kui stiili järgida.

Ilmselt olen ma omadega ikka veel - juba jälle? - üsna sassis. Kui näiteks mõelda sellele, et täna enne kella kahte oli linnas jõudnud kaks erinevat ja üksteisest sõltumatut džentelmeni mulle šampust välja teha.
Vana kapten ühes Kopli baaris, kus lõunatamas käisin ja Bulgaaria gay vanalinnas. Ma hakkasin tõsimeeli uskuma, et mul on seljas vahuveini küsiv sildike.

Üks totter asi veel. Ma ei taha süüa. Täna avastasin, et mul on sel teemal valetada kergem kui tõtt rääkida - a la alles sõin.
Sellepärast riputan siia üles - nii lõikan endalt võimaluse valetada.
Ja küsimus ei ole mitte selles, et ma natuke nälgida ei võiks - ma lihtsalt armastan söömist ja ma tunnen end natuke imelikult, kui mul söögi suhtes tõrge on.

Tegemist õnneks jagub, praegu lõpetasin tööpäeva. Uuega alustan kuue tunni pärast.

Pelagia...

2007-12-01T21:58:00.000+02:00

Olgu ta nimi siin selline – Pelagia.

Taas kord oli võimalus veenduda, et ma olen halb matuseline – mõte eksleb ringi, sisemised tundlad võnguvad palavikus, küsimus “Miks?” ei taha taanduda…

MIKS TA SURI?

Ma kirjutasin eelmises sissekandes temast kui Lapsepõlvetüdrukust. Aga miks rääkisid kõik matustel olnud temast kui väikesest tüdrukust, ehkki ta hiljuti veerandsaja künnisest üle sai?
Ma süüdistan ennast selles, et ma oma väikese mängukaaslase lapsepõlve maha unustasin – aga ma olengi üks üsna hoolimatu ja unustav tüüp.
Aga kõik teised…?
MIKS polnud noore naise matusel noori inimesi? Noore ja ilusa naise…

Kas KÕIK UNUSTASID TA LAPSEPÕLVE MAHA?

Ja kui see oleks õige – et kõik ta lapsepõlve unustasid – siis miks nägin ma kirstus hoolitsetud juukselõikuse ja kolme kõrvarõngaga NAIST, mitte last. Tüübilt nagu noor Madonna, kui see midagi ütleb.

… Trotslik ilme suunurkades – ka seda ei meigi parimgi laibajumestaja. Kas ma eksin oletades, et tavaliselt meigitakse lahkunud pigem rahulikumaks ja leebemaks, valudest kaugemale?

Jah, ma olen rööpast väljas.
Iga toll mu “ajakirjanduslikust kõhunahast” või siis “haigest paranoiast” karjub – midagi siin ei klapi.

Ja teha ei ole midagi. Mullast ollakse tulnud, muld katab lõpuks kõik… Nii öeldakse…
Tegelikult me ju ei ole – mullast tulnud…?
Aga miks siis nii öeldakse…?

Hüvasti, lapsepõlvetüdruk…

2007-11-28T21:21:00.000+02:00

Uudis, mis teeb haiget südame kõige sügavamate soppideni… Väike armas lapsepõlvesõbratar on ÄRA läinud.
Igaveseks.
Ma olen seda sõna - igaveseks - elus palju kasutanud. Teadmata selle tähendust.

… Me kasvasime ühesuguses keskkonnas: armsad emad, humanitaarsed tädid, eesti- ja saksakeelsed muinasjutud, ilusad pildid…
Võiks vist öelda, et me olime sõbrannad. Igatahes pidin ma Sinuga “ilusti mängima” – mida iganes see siis tähendas.
Sina olid noorem. Väiksem. Hapram.
Mina pidin Sind “hoidma”. Ses mõttes, et ilusti mängima.
Ju me vist mängisime. Ilusti.

Sa olid väga hea laps. Palju parem kui mina.

Kui teismeiga mühinal peale tungis, lendasin ma elu tõmbetuultes minema.
Need mu uued mängud ei olnud enam eriti “ilusad” ja nii ei tulnud ma kunagi (k.u.n.a.g.i. K.U.N.A.G.I.) selle peale, et Sind taas endaga koos mängima kutsuma.

Mul olid hoopis teised sõbrad. Sellised, keda head emad oma lastele ei valiks. Kui neilt küsitaks. Ma ei küsinud, vaid läksin ja mängisin oma uute sõpradega uusi mänge.

Sina jäid lapsepõlve. Nukukleitide ja muinasjuttude juurde.

See on midagi, mida ma endale praegu andeks anda ei suuda. Ma olen nii palju “häid tüdrukuid” ära rikkunud – miks ei vedanud ma Sind unelmate sõjatandrile haavu saama?
Miks ei kutsunud ma Sind joomapidudele, kahtlaste kuttidega lõbutsema või veel kahtlasemate tüdrukutega elu avastama?

Miks ma unustasin oma väikese mängukaaslase? Nagu oleksin mina ainukesena suureks kasvanud?

Ma ei tea, mis Sinuga juhtus. Ma võin püüda vihjetest pilti luua, aga see on minu pitseriga pilt. Mida Sina tundsid, ei saa ma kunagi teada.

… Ma ei tea veel, kas ma tulen Su matusele. Kui ma tulen, püüan olla Sinu auks “hea tüdruk” ja “mängida ilusti”.
Mitte karjuda üle saali – “Miks, kurat, miks küll?”

Mul ei ole selleks õigust.
Ma oleksin pidanud seda karjuma Sulle siis, kui Sa elus olid.
Andeks paluda on hilja.

Mineviku peegel

2007-11-18T14:35:00.000+02:00

ÜHEKS PÕGUSAKS HETKEKS nägin tosinkonna aasta tagust ennast ühes suhtluses peegeldumas.

Ma olen, muide, alati arvanud, et ma pole kuigi palju muutunud.
See arvamus läks nüüd ümberhindamisele.

Pikkade juuste asemel oli siilisoeng, kui välisest rääkida. Ehted, jah, neid rippus ja põimus siis hulga rohkem kui praegu. Noorem, saledam, ilusam… Madalama enesehinnanguga ja sügavamate varjudega silmade all.

Ma olin hüsteerilisem ja sõltuvam. Ma suitsetasin. Ja alkoholi läks hulga rohkem. Ma armusin esimesest pilgust ja tüdisin mõne järgneva pilgu jooksul.

Ma hoidusin ratsionaalsetest põhjendustest. Ma luuletasin.
Filosoofia oli teaduste teadus ja olemise põhjendus.

Mul oli kodu küll olemas, kuid ma elasin stiilis “kus õhtu, seal öömaja”. Ja üleüldse – milleks minna öösel kõrtsist koju, kui võib minna tööle? Hommikul peaks sinna ju niikuinii minema:). Palju parem on vastu hommikut töö valmis teha ja siis koju magama minna. Ma töötasin öösiti ja naasin kontorisse hilisem pärastlõunal.

“… noateral tundsin tantsivat end rada/ ja sala nautisin nii riskinõudvat mängu…” kui lemmikluuletaja sõnu kasutada.

Mul polnud ainsatki lemmiklooma. Isegi hiired ei tahtnud minu külmkapi alla elama tulla… Küllap prognoosisid näljaohtu.

Ma olin väga sõpruskondlik ja väga üksildane korraga.

Ja mis sellest alles on? Galaktikas hääletaja sisetunne ja natuke lemmikmuusikat.

... JA AEG EI PEATU EGA PÖÖRDU...

Ainult tõusta ja minna

2007-11-12T22:27:00.000+02:00

Mõnikord on vaja mitte mõelda sellest, mida PEAB. Teha lihtsalt seda, mida TAHAKS.
Ja alati ei pea see TAHAKS tähendama vanni või voodisse lugema minemist, ehkki minu puhul kipub see päris sageli just seda tähendama.

Tükk aega olin seedinud, et TAHAKS minna Dalí näitusele Soome, WeeGeesse. Ma ei oskagi öelda, miks mulle Dalí nii väga meeldib…
Võib-olla on mul samasugused unenäod nagu tema loomingust peegeldub…?

Aga Vermeer, võiks siinkohal küsida? Kelle maalide pärast ma Leningradi olen hääletanud… Või Goya, kelle maalide eest ma Prados kuidagi tulema ei saanud. Eestiski on selliseid, kelle piltide eest ära ei saa. Lausa hää, et mul vähe raha on – kui ma maale samamoodi kokku jahiks nagu raamatuid ja muusikat, oleks varsti veel suuremat maja tarvis:).

Miks jätab osa kunsti külma ja tühja tunde ja osa tekitab lausa haiget tegeva vaimustuse? Ei tea. Ei ole kunagi teadnud.
Kunagi ammu-ammu olen ma mõelnud lausa kunstiajalugu õppima minna, aga mulle tundus, et ERKI vaim võiks mulle meeldida oluliselt rohkem kui mina talle. No ütleme nii, et kui ma oleks kunstielus tegija, mitte pelgalt imetleja, siis ma oleksin galerist. Mitte kunstnik ega kunstikriitik vaid galeriipidaja. Administraator, müüginaine, sekeldaja…

*
Dalí näitus oli täpselt nii hea, nagu ma lootnud olin. Tekitas selle “ma-ei-usu-et-ma-olengi-siin-selle-kõige-sees” tunde. Irreaalse, maailma natuke kõikuma võtva tunde. Nagu seda on ka armumine. Või adrenaliinitõus.
Tuleb harva ette, aga maitseb suurepäraselt.

Kogu ülejäänud Espoo näitusekeskus oli ka väga hea. Mõtlesin, et kirjutan punkthaaval lahti, et mis ja kus, et siis jääb ilusti meelde.
Aga Stepiloom on selle juba piisava põhjalikkusega kirja pannud, nii et ma lähetan talle ühe sõbraliku tänumõtte ja panen lingi siia.

Ja aitäh, sõbrad, kes te tulite kaasa mõttega, et - lähme.

Andestamine või kättemaks?

2007-11-08T11:54:00.000+02:00

Algas see mõttekäik minu jaoks Tiiu blogis olnud arutelust, edasi tõi meelde igasuguseid nähtud-kuuldud-kirjutatud teemasid…
Ehkki ma naudiksin viimaste lahti kirjutamist, enese jaoks selgeks analüüsimist, ei tee ma seda. Esiteks võtaks see hullult aega, teiseks ei tahaks ega tohiks ma sellest blogida – selliste teemade taga kipub olema hulgakaupa saladusi, suurem osa neist võõrad. Jäägu need. Kui suudan, kirjutan kuskile mujale ja n-ö ametliku avaldamise jaoks, siis on nii sisemine tsensuur kui ka minuväline toimetamise tase kõrgem.

Kõige skemaatilisemalt jagunevad suhtumised andestamise ja kättemaksu kohta kaheks.

Andestuse pooldajad argumenteerivad vägivalla eitamisega – kättemaks ei lahenda olukorda. Aga mis lahendab, jääb natuke lahtiseks. Andestamine lahendab olukorra andestaja enda jaoks – tema otsus on tehtud, suhtumine paigas ja hing seetõttu natukene kergem. Kuri, olgugi et andestuse saanud kuri, jääb edasi tegutsema, saatjaks andestaja õrn lootus, et andestuse energia kurja peatab.
On vist umbes nii?

Kättemaksu pooldajad kasutavad argumendina kurja peatamist. Et saab oma karistuse (saab kõrvaldatud või likvideeritud) ja seega rohkem kurja ei tee. Ma pean tunnistama, et see kõlab mulle vähemalt osade kuritegude puhul päris turvaliselt. Ainult et nii omakohus kui ka kroonukohus (see meie kolmeastmeline) võivad eksida. Ja toota seega uut kurja, uut valu, uut masendust ja kibedust. Miinusena näen ma ka seda, et ühest kõrvaldatust või likvideeritust jääb maha terve hulk neid, kes selle kõrvaldamise või likvideerimise tõttu haiget saavad. Ja kelle haiget saamine võib genereerida uut kurja. Suitsiidide statistika järgi teeb üks enesetapp haiget umbes kümnele inimesele, pole vist põhjust arvata, et mainitud “kõrvaldamine või likvideerimine” peaks vähemaid puudutama.

Et mis ma ise arvan? Ei tea. Kui teaks, hõikaks kõva häälega välja ja annaks ise endale Nobeli. (Või tüki kooki.) Mõlemas mainitud suhtumises on minu meelest ületamatuid miinuseid.

Lugesin eile ühe kirikumehe kirja, kes rõhutas, et vägivallateo toimumise järel on kõige olulisem toetada ohvreid. Sellega olen ma küll väga nõus – aga pealkirjas esitatud küsimusele see minu jaoks ei vasta.

Hea turvaline on mõelda psühholoogia (või ka astroloogia)sõnastuses ja sedastada olukord metatasandilt a la SEE ON NII või SIIS OLI NII.

Aga seegi tundub petlik. Nagu andestaja eneserahu.

Mis on kriilise massi piiriks, kus mõtlemine lisaks enese hingerahule maailma muudab? Ramloffi meenutades – mitut koopas elavat erakut on vaja, et vägivald väheneks näiteks poole jagu?

Väga lihtsad asjad

2007-11-06T13:50:00.000+02:00

Ammuks see oli, kui sai istutud verandal ja puhastatud kirsse. Kokkuleppega, et süüa võib nii palju, kui kõhtu mahub ja ülejäänutest tuleb moos.
Olin turult vedanud nii palju kirsse kui korraga kanda jaksasin - minu kirsipuud on veel istutamata.
Ja nüüd on lumi maas ning kirsimoos maitseb täpselt nii hea, nagu suvel mõeldud sai.

*

EILE kadus mõnekümneks minutiks elekter. See on hea test, saamaks teada, kas ja kuipalju oled oma kodus kodunenud - kui kerge on valguseta liikuda.
Minul on väga kerge. Süüa teha, lauda katta, panipaigast midagi tuua, maitsestada...
Vanaemagi kõlas pimeduses umbes 15 aastat nooremana...

*

"Millest sa unistad?" küsis üks mu sõbratar. Jäin vastuse võlgu - ei unistagi nagu eriti. Kõik on niigi hea. Veidi-veidi ma muidugi unistan ka...
... tütrest meie peres, Kristoferi väikesest õest... kellele vanaema ema nimi kaasa anda, et see üle ei jääks...
... loodusturismi paigast Lõuna-Eestis...
... ja üle kõige sellest, et mu armsad terved oleks. Füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt - et nende silmad säraks ja uned oleksid rahulikud ja suud naerused.

Pole just palju... Ja ometi on seda terve ilmatäis.

Need armsad ja hirmsad jutud

2007-11-02T18:52:00.000+02:00

“Et sa vanaemaga jälle neid hirmsaid surmajutte ei aja…” ohkas ema, kui vanaema mulle külla tuli.

Jah, millegipärast satun ma nende inimestega, kellest ma tõsiselt hoolin, tihti n-ö tabuteemadel rääkima. Jutud sujuvad kergelt, mõnusalt ja helgelt, raasuke naljagi vahest sees. Räägitud saab kõik – neist, kes läinud ja neist, kes veel siin. Neist, kes õelad ja neist, kes lahked. Ebakonventsionaalsed teod ja mõtted niikuinii, vahel tuleb ju neidki tuulutada.

Ehkki ka mulle meeldib väline kenadus, on siiski olulisem, mis koore all peidus on. Ja alles siis, kui seal on rahu – kui kõik need hirmsad jutud on läbi lobisedes armsateks juttudeks saanud – alles siis saab vaadata, et – tõepoolest, rohkem rõhku välisele kenadusele.

Seekord me ei olegi vanaemaga surmast rääkinud. Kõik on ammu räägitud, ammu selge. Kui ühtegi valu ei ole, siis ongi hea olla.

Osa mu mõtetest on nendega, kes läinud. Aga nad on nagunii koguaeg siin, vähemalt fotodena. Kersti mu vasaku õla taga aknalaual, vanatädi printeri taga. Seega ei unusta ma neid nagunii ühekski päevaks, ka mitte kõige kiiremateks. Meelespidamine ei tähenda, et ma neid lahti poleks lasknud. Mõlema puhul on mul see tunne meeles - et nüüd on see läbi, nad on siit läinud. Mul on mu mälestused, aga mitte enam inimest. Mõlema puhul võttis see mõne kuu, nii et pisut rohkem kui klassikaliseks peetud 40 päeva.

… Kui nad elus olid, rääkisid nad mulle vahel noist “keelatud asjadest” – sellest, mida nad siin- ja sealpoolsest asjast arvavad. Ja need olid kenad tunnid… Nii vanatädi kui Kersti armastasid vahest klaasikese võtta ja nii me siis filosofeerisime, nagu vanad naised muiste:). Ma olin 17, kui vanatädi suri, nii et ma olen juba õige kaua noid “vana-naiste-jutte” saanud ajada;).
Kellele mina ükskord oma jutud räägin ja saladused usaldan, seda ma veel ei tea. Küllap see selgub siis, kui seda vaja läheb. Praegu tundub hiiglama võimatu, et Kristofer on ükskord pikk sirge mees, meelekohtades natuke halli… Võimatu!!! Aga ilmselt nii see kord on.
Muide, kui Kristofer sündis, siis üks mu esimesi mõtteid oli talle otsa vaadates, et “ma näen nüüd ära, mis nägu sa päris vanana oled, sest siis ma seda enam ei näe”.

Ma olen mõelnud, et kui inimesi armastada, siis ei ole ükski jutt vale, mida nendega rääkida… Ring on see, mida mööda me liigume. Või siis ellips või spiraal või midagi taolist, aga igatahes kurviline ja ümar.
Üks ots ühel pool piiri, teine ots teisel pool.
Siit tullakse, sinna minnakse… See, et see meid kõiki puudutab, teeb vahel natuke haiget. Ja vahel tundub nii ilus ja loomulik nagu lainete loksumine või möödalendav udusulg.

Pole ju hirmus?

väga kiire sügis

2007-11-01T08:29:00.000+02:00

Kiri virtuaalsõpradele!

Mu head. Minu vahepealne vaikimine on tingitud sellest, et ma püüan enne hakkama saada tööülesannetega ja alles siis kirjutan siia - endale ja Teile.
Ma loen Teid.

Ma tahaksin õhtul kirjutada hingedeajast, aga ma ei ole kuigi kindel, et ma seda teen.
Aga ma mõtlen Teist.

Lollusel pole rahvust

2007-10-28T15:35:00.000+02:00

Multikultuursuse teemal, Juta ja Sirje lugemise järel.

Nii, mina olen nüüd see mitte-päris-õige-eestlane, kes avaks meeleldi riigipiirid, korrusmaja koridori ja koduküla keskkonna värvilisi sarisid kandvatele naistele, kebabi pakkuvatele pererestoranidele ja igas keeles laulvatele tänavamuusikutele. Olles seejuures sügavalt veendunud, et see muudaks Eesti igapäevaelu erksamaks, rõõmsamaks ja positiivsemaks. Kirik, minarett, palvemaja ja kuningriigisaal ühel tänaval poleks minu arvates midagi kurja – aga põline pagan ja aus ateist peavad ka aktsepteerituks jääma.

Jah, ma usun küll, et probleeme tuleks. Kuid araabia perekonna audiaalne tungimine mu kodurahusse ei erine kvalitatiivselt eesti perekonna audiaalsest tungimisest mu kodurahusse. Või siis ainult sedajagu, et esialgu saab neid kuulates uusi väljendeid õppida, mis pikendab totaalset äratüdimise saabumist veidikese.
Aga kokkuvõttes meeldivad mulle haritud, huvitavad, mõtlemisvõimelised ja end kultuurselt väljendavad inimesed. Ja kui Eestisse tahab selliseid juurde tulla, on see lõpmata tore.
Rahvus on pole eriti oluline – meeldivusel pole rahvust. Lollusel paraku ka mitte.
Kapitaliga nii ja naa, objektiivselt võttes pole rahal rahvust, subjektiivselt jälle natuke nagu oleks.

Oma ohtu näen ma ka multikultuursuse tungivas vältimises. Nimelt seda ohtu, et noored, ajudega, mõtlemisvõimelised eestlased siit lahkuvad – multikultuursematesse riikidesse.
Ja meile siin jäävad – veidike utreerides – need, kes kas ei suuda või ei taha mõnes multikultuursemas keskkonnas läbi lüüa.
NB – palun suutmatust mitte solvanguna võtta, olen ise täpselt selline, kel eesti keele areaalist eemal lemmiktööd ei ole.
Ühel hetkel võib meil siin pisut igav hakata… Mõni erksam laulujupp, portsjon tulist kebabi või lahke araablannast naabrinaine võiks siis päris kena tunduda…

Multikultuursuse väärtustamine ei tähenda samas seda, et ei saaks “eesti asja” ajada – kasvõi tarbimisharjumused: kohaliku kauba eelistamine, siseturism jne. Või siis mõne veel väiksema rahva asja - muide, kas liivlasi on veel elus...?

Veel üks asi - multikultuursusega leppimine või selle üle rõõmustamine on ehk veel ühe müüri ületamine. Nagu naiste valimis-, õppimis- ja tööõigus, pärisorjade vabastamine, agraarühiskonnast väljumine, juudiviha lõpp, rassismi kuriteoks kuulutamine, samasooliste suhete aktsepteerimine, erivajadustega inimestele õppimis- ja töövõimaluste loomine jne kui meelevaldne mix luua.
Mis selle meelevaldsena näiva inimkokteili ühiseks nimetajaks on? Nimelt see, et kõigi nende (meie) vastu on kasutatud samu argumente, mis kokku koondatuna küsivad - mis siis saab, kui "sellised" liiga ülbeks lähevad ja veel jumalteabmida tahtma hakkavad.

AMG ja ajakirjanduslik part

2007-10-26T20:56:00.000+03:00

Galojanist siis jutt - see noor reformar, keda süüdistatakse 600 000 krooni varastamises töökohalt.
Kõigis lehtedes inf sees - a la moelemb varas! Isik rääkis!

Võib-olla on see õige, mis räägitakse.

Aga kui see ühendus alluks mulle, mille tegevjuht sadade tuhandetega jalga laseb, pöörduks ma enne politseisse kui lehtedesse. Ja vb üritaks enne politseisse pöördumist päästa, mis päästa annab - püüaks inimese üles leida, veenda, ähvardada, osa varastatust tagasi saada, osa tehtud oste realiseerida jne. Sest ühenduses peab elu edasi minema ja vargusest rääkivad artiklid seda ei toeta.
Noh, ja kui osa jääb võlgu, siis loogiline tegevuskäik oleks politsei, inkasso ja kohtutäitur.
Lehed - vb jah, vb ei, sõltub võlgujäävast summast ja neimahimu suurusest. Kui lehed, siis mitte "isik rääkis" vaid palun, kallis ajakirjanik, siin on minu allkirjaga kontoväljavõte, kust on näha, et kõnealuse tegevjuhi poolt on tehtud need ja need tehingud.
Ja ei mingit küsimust, kas võttis ja kuipalju võttis - kõik on kirjas.

Aga Galojani puhul - uudis levib kulutulena. Kas kära taga villa on, selgitab uurimine, senimaani aga on noore politoloogi mainest järel märg plekk.

Kui uurimine peaks tõestama, et raha ei kulutatud või ei kulutatud otstarbetult, on mainet üliraske taastada. Lehed teevad sellest väikesed uudisnupud, aga uudis "poliitik osutus ausa(ma)ks" teadupoolest nii hea uudis ei ole.

Part on sukeldunud, ringid on vee peal.

Kõrva jäi ka Kristen Michali mingi intervjuu, kus ta ütles, et AMG on erakonna kassasse võlgu ligi sada tuhat, valimiste eelsest ajast ja et Michalil on üsna ükskõik, kas see makstakse tagasi 100 krooni või 1000 krooni haaval.
Jestas, mind oleks mu oma firmast kah lahti lastud, kui ma kassasse nii suhtuks... Või vähemalt oleks maksuterminaatorid platsis.

AMG-st veel - mu isiklik seisukoht on, et need asjad pole nii mustvalged, nagu praegu räägitakse. See naine on liiga tark, et töökoha raha riidepoodi tassida. Või peab ta olema mingi kohutava kannapöörde teinud, sest niipalju, kui ma tema perekonnast tean - palju seda just pole, aga üldmulje tasandil - on neil vist eetilised väärtused üsna au sees...

***

2007-10-24T20:37:00.000+03:00

... Ma panen selle siia kirja. Ja loodan, et siia see jääb.
Imbub mööda blogosfääri, paneb lugejad õlgu kehitama ja hajub mu juurest.

Ma olen väsinud.
Mul on arvutimaitse suus ja tugitoolimaitse... Teadagi kus.

*
See on kummaline asi. Mul pole hetkel ühtegi tähtaega, millega oleks väga reaalne oht üle minna. Jah, suht kiire on mitme asjaga, aga ei midagi tõsiselt hullu.
Ma tean, et ma võin praegu oma siidriklaasiga voodisse minna ja vaadata, mis mu raamatukogukotis õigupoolest on. Ma tean, et seal on mitu head raamatut.

Ma tean, et ma olen iseenda, oma pere ja armsa jumala oma, aga ometi on mu sees mingi vedru, mis on kohutavalt pingul.
Ehkki ma TEAN, et kõik on hästi, aga ma ei TUNNE nii.
Kui midagi halba on õhus, siis ma tahan, et ta sealt ära läheks.

*
Muide, raamatusoovitus kõigile, kellele hinge puudutav lühivorm meeldib - viimane LR, Manfred Kyber "Pooles mastis".

Olge armsad - ma püüan kah olla.

Videvik

2007-10-21T19:07:00.001+03:00

Teate, mismoodi see on?
Kõigepealt on valge. Tavaline päev, hästi ilus päev. Päike paistab aknast sisse, muutes toa soojaks ja valgeks. Istud suures päikeselaigus ja arvad, et nii võikski jääda.
See päikeselaik muutub üha erksamaks ja soojemaks…
… ja asendub siis hõõguva punasega…
… ikka on veel sama soe… ja sama valge…
… siis muutub punane kuldseks…
… saab sinaka raami… mis muutub üha tumedamaks. Hõbedane, sinine, mustjas…
Kuldne voog jääb kitsamaks, lõpuks on teda ainult triibujagu.
Soojast päikselisest päevast on ainult mälestus.
Aga seda, mis hetkel “valge” asendus “pimedaga”, seda hetke ei õnnestu kunagi tabada.
See ongi videvik.

Videviku pidamine on üks neist asjadest, mis ma olen kaasa saanud oma kadunud vanatädilt. Temale see meeldis.
Videviku pidamine tähendab seda, et tuld ei panda põlema enne, kui on juba päris pime.
Ja võib-olla siiski mitte kohe.
Vaiksete mõtete aeg.

Lapsesuu

2007-10-17T16:26:00.001+03:00

Jestas, kuidas need väikesed inimesed OSKAVAD.

Vaatasime vanaema pilti. Kristoferi vanaema siis. Ja korraga ütleb laps: "Sinu Helina on suur, aga minu oma väike."

Sa lutika lilleaed! See on ju õige, ehkki hirmsuure perspektiiviga taha- ja ettepoole.

Võõraste elude valu

2007-10-17T11:35:00.000+03:00

Algas see mõttekäik Luuletari blogist, "Pooliku heleduse" sissekandest. Lugesin – esmapilgul tundus tema kirjutatu nii ainuvõimalikult õige, et polegi midagi edasi mõelda. Kommenteeridagi mitte. No mis ma sellest “Jah, just!” ikka kirjutan, eks ma teinekord jutu sees märgin ära, et “Kuule, sul oli ikka nii tabav kirjutis.”

Aga meelde see tekst mulle jäi. Kuni ma sain aru, et tegelikult ma ei nõustu sellega üldse.
Kas pole kummaline – see algne täielik nõustumine ja siis see arusaamine, et ma jäin lihtsalt Luuletari ilusa sõnastuse ja tundelise loomu vangi ja ei saanud sellepärast oma mõttele kohe pihta?

Need juhtmed, jah, on mul pikavõitu, ma tean.

Et kas on õige kirjutada ajakirjanduses ausalt ja avameelselt valust ja vaevast, langemisest ja vahel ka suutmatusest tõusta?

Ei ole, arvan ma.
Esiteks, kirjutajad on väga erinevad. Luuletari, jah, on õnnistatud väga tundliku sulega, aga kus on garantii, et kõiki neid toimetajaid samuti, kes tema tekstidega edasi töötavad. Vähimgi sõnamuutus võiks anda loole teise varjundi.
Teiseks, isegi Luuletari – või kelle tahes hea ja südamega ajakirjaniku - hella sulega kirjutatud tekst võib teha haiget. See fikseerib valu ja vaeva ning annab sellele täna ajakirja tiraažile laia leviku ning kauaaegse kestvuse. Mis omakorda tähendab, et see valu ja vaev võib ühel hetkel mööda saada – ehk isegi suuresti tänu sellele loole – aga see ei kao n-ö avalikult areenilt mitte kunagi.
Ja nüüd küsimus – kellele see on kasulik? Ajakirjale mitte, sest positiivsed lood tagavad paremad reitingud, vähemalt naisteajakirjanduses. Loo kangelasele võib see olla toeks tõusta või kellelegi ta ümbruskonnast signaaliks käsi ulatada, aga võib anda ka vastupidise efekti. Tõenäosus 50:50 vist ei ole ülepaisutatud?

Mis võimalus jääb autorile, kes ehtsat valu kohates loost loobuma peab või selle toimetaja soovil positiivsemaks peaks markeerima?
Ilukirjandus…?
Sest sinna võib tõepoolest korjata kogu silma ja hinge jäänud valu ja vaeva ning mitte keegi mitte kunagi ei tule ütlema, et “rohkem positiivsust oleks vaja”.
Helgeid mõtteid Raskolnikovi pähe!

Blogipall

2007-10-13T20:46:00.000+03:00

Kajalt püütud.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ametliku nime sain ema noorepõlve hüüdnime järgi. Blogipäises näha olev on mu enda valik ja mitte kellegi järgi.

2. Millal viimati nutsid?
Korra kuus ajab ikka mõni asi nutma:).

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Graafilise pildina vaadeldes polegi ehk nii kole. Aga loetavuse seisukohalt pole küll suurem asi. Säästmaks kaasinimeste silmi ja närve, eelistan kirjad trükkida ja printida.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Mul pole lemmiktoite. Maitseb, mis on tehtud kvaliteetsest toorainest ja hästi.

5. Kas sul on lapsi?
Sarnaselt Laabani Rroosi Selavistega armastan ma "üht ühtlast ja kaht kahtlast last". Ehk siis Kristoferi, kes tuli minu ellu üheksa kuud enne oma sündi ja Julijat, kes tuli minu ellu oma 17. eluaastal.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Loodan küll. Ma olen lojaalne ning eelistan tihti, et mind rahule jäetaks. Sellisega pole ju väga raske sõbrustada?

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Töötan endaga palju, et see välja ei kostaks, sest ma ei taha solvata.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Hmm... Kui palju selle eest makstaks? Kui palju, siis võtaksin kaalumisele.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Puuduvad.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka.

12. Kas pead end tugevaks?
Pigem jah.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Jäätis, mis on serveeritud kenast pokaalist ja millele on lisatud hästi palju lisandeid.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
"Minu" või "mitte-minu".

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Laiskus. Vahel ka õelus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Ohhh... Globaalsel tasandil, et maailmas olev armastus rohkem välja paistaks. Isiklikul tasandil tahaks rohkem reisida. Ja soojad ilmad teeks kah rõõmu.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sokid või veekeetja, ma ei mäleta, kumb enne oli.

19. Mida hetkel igatsed?
Et mul oleks enne selle testi kallale asumist pooleli jäänud töö juba tehtud.

20. Mida viimati sõid?
Ahjus küpsetatud köögivilju koore-mädarõikakastmes.

21. Mida hetkel kuulad?
Vaikust.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Roheline. Aga pigem akvarell kui rasvakriit. Või punane - sel juhul pigem õlivärv kui rasvakriit. Või must, sel juhul pigem tekstiil.

23. Lemmiklõhn?
Neid on palju, nii parfüümide kui ka eluliste lõhnade hulgas. Mul käib suur osa maailmatunnetamisest haistmise kaudu.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Jestas... Unekott äkki?

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mälumäng.

26. Su juuksevärv?
Pleekinud brünett.

27. Su silmade värv?
Hallikassinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.

29. Lemmiktoit?
Selle kohta ma juba kirjutasin.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Žanrist olulisem on tegijate ja mängijate professionaalsus.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kinos "Sügisballi", telekast... ei mäleta. Olen pigem lugeja kui vaataja.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Musta.

33. Suvi või talv?
Suvi. Alati.

34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?
Juust ja viinamarjad. Klaasike šerrit.

36. Mis raamatut hetkel loed?
See raamat ilmub alles järgmisel kuul:). Räägib lähisuhtevägivallast.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Hiir elab matita, laua serval.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Fragmente saatest "Haara mikker".

39. Lemmikheli?
Tule praksumine ahjus... Tuule müha akna taga... Sõbra koputus uksele.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Ükskõik.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Endise N-Liidu lõuna-alad kaardil allapoole vaadates. Põhja-Jäämere kallas kaardil ülespoole vaadates.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma ei tea... Liigutan kõrvu?

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
30, tegin just proovi.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mis on tutvus? Kui tööalane kontakt, siis reedel.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Neist, keda ma loen, kohtun meeleldi kõigiga.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ooohhhh, ma ei tea. Neid ikka jagub... Nii neid, kelle blogidest saaks esseekogumiku kokku panna kui ka neid, keda loen nagu Bridget Jonesi päevikut.
Muide, Tiiu paljud blogiluuletused raamatuna ilmunud.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Kõige meelsamini ei tuleks tagasi. Mulle tundub, et ma olen enamiku ära näinud ja jõuan ehk selles elus veel ühtteist näha. Budistlikku sõna kasutades suunduksin meeleldi nirvaanasse:).

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Sai eelmisega vastatud.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kes iganes vastata viitsib.

“Õnnelikud päevad”

2007-10-11T12:47:00.000+03:00

EILE õhtul oli au ja rõõm näha Samuel Becketti näidendit “Õnnelikud päevad”, mida mängiti Winnie ja Willie osatäitjate elutoas.
Koha ja õhkkonna kiitmiseks jääb sõnadest väheks.

Beckett meeldib mulle, läbinisti subjektiivselt - lihtsalt meeldib. Tema “Godot `d oodates”, mida mängisid Viiding ja Rätsep, on mu lapsepõlve üks suuremaid teatrielamusi ja ilmselt on see minu mõtteviisi mõned jäljed jätnud, mis ekstreemsemates olukordades välja võivad lüüa.
Lugesin kunagi mingit arvustust, et Beckett tänapäeva enam ei sobi – no ei ole nõus.

“Õnnelikud päevad” läheb natuke samasse sarja – midagi, mida enesega kaasas kanda. Tavaelus vangistavat liiva nähes või reaalsetes piirangutes sisemist vabadust kaasas kandes.
Vastavalt sellele, mida elu parajasti toob.
Tõepoolest – mis meil siis on? Mis teeb päevad õnnelikuks?
… Kui keegi vastab su hüüdele või poetab repliigi su jutuvoolu. Kui keegi ajab su naerma. Kui veidike klassikat on “vanadest headest aegadest” pähe jäänud ja suudab sind rõõmustada ka vaevas ja isolatsioonis. Kui käekotis on mõni pisividin, mis meelest läinuna taaskord üllatumisvõimalust pakub.
Kui…

Ah, jälle üks õnnelik päev!

Äraspidiselt feminismist

2007-10-10T15:57:00.000+03:00

VIIMASEL AJAL oleme Katsiga sattunud palju rääkima feminismist, naiste- (ja inim)õigustest ja religioonidest nende õiguste taustal.
Põhjuseks ilmselt see, et Kats avastas Sinisuka valge sarja, mis suuresti eri maailmanurkades kannatavast naistest räägib.

… Ja siis tuli mul üks äraspidine mõte…
Jah, me teame, eks, et mehed on erinevaid religioone kasutanud naiste allasurumiseks ja oma sooeelise toetamiseks. On küll.
Aga kas keegi julgeb meist, naistest, öelda enda ja kõigi endale teadaolevate naiste nimel, et kui ajalugu oleks pakkunud vastupidist võimalust, oleks see jäetud selgest üllusest ja humanismist kasutamata?
Mina ei julge.
Ja ometi olen ma enda kohta viimased umbes seitseteist aastat rahumeeli sõna “feminist”* kasutanud:).

* vähemalt kõigis neis seltskonnis, kes feminismi kui nähtust halvustama kipuvad.

Tahkuna ja Kassari

2007-10-09T21:32:00.000+03:00

TÄNA oli selline harva sorti hea tööpäev, kus töötegemise nime all päev otsa ringi sai seigeldud. Käisime Hiiumaal
... Tahkuna tuletorni vaatamas.
... ja sealsamas olevat Estonia mälestusmärki ka.
... ja ikka sealsamas olevaid kaitserajatisi, mis nüüd on muinsuskaitse alla võetud.
... militaarmuuseumis ei käinud, sest luud (sic!) oli väljastpoolt vastu väravat tõstetud.
... korjasime söögikorratäie udulehtrikuid...
... ja pihuga pohli.

Ja... minu lemmikhetk! Aino ja Oskar Kallase suvekodu uks oli lahti! Ma ei ole Kassaris kunagi "turismihooajal" käinud, nii et see on alati kinni olnud. Täna oli seal üks lahke moega tädi, kes ütles, et mul oli õnne.
Oli jah. Aino Kallas on üks neist kirjanikest, keda ma ilmselt natuke fetišeerin. Või natuke rohkem kui natuke. Selles suhtes, et mulle on jube tähtis teada, et ma olen ta patja katsunud (täna tegin seda!), ta kirjutamissulele ja valgele laudlinale pai teinud (ka täna!) ta päevikuid lugedes nutnud... ta luuletusi püüdnud soome keelest eesti keelde tõlkida... lugenud Luiga kirjatükke, sest kõnealune daam oli temasse vahepeal armunud jne. Sellised kirjandusega tegelikult mitteseotud, aga isiklikud asjad.
Kui ma sellest Katsile rääkisin - no ikka selle padjakatsumise valguses - sai ta tublisti naerda. Et mismoodi see padi Kallase loominguga seotud on.
Irw... Ma tean ise ka, et ei ole.
Aga see ei muuda minu suhtumist suurepärasesse Aino Kallasesse. Või Suoniosse. Krohn jääb juba kaugeks.

Suve viimsed hingetõmbed...

2007-10-07T19:11:00.001+03:00

TÄNA, täna, jah, 7. oktoobril, korjasime me kasvuhoonest suure kausitäie punaseid tomateid.

Ebaviisakal teemal - võõras raha

2007-10-07T18:18:00.000+03:00

Lugesin Terelooma blogi ja mõttekäike, ja sealt edasi Aapo Ilvese kirjatükki Postimehes. Ning ehkki ma tean, et poliitika-, usu- ja võõraste sissetulekute teemal rääkimine-kirjutamine on kindel võimalus kedagi välja vihastada, tahan ikka natuke kaasa arutleda.

Niisiis - mis maksab kirjandus? Autori jaoks, kes selle kirjutas.

Kirjastajana on mul kaks tunnet: üks, et autorile tuleks maksta puhtas kullas, kangike lehekülje pealt või nii. Ja teine (ning märksa inetum), et ega seda raha, mida jagada, nagu eriti ei olegi. Sõna otseses mõttes - autor, kes küsiks suurt ettemaksu, võiks jääda kirjastamata sel lihtsal põhjusel, et mul talle seda maksta ei ole. Mistõttu olen ka mitmetele inimestele soovitanud käsikiri n-ö ringile lasta: saata meilid erinevatesse kirjastustesse ja siis teha saabunud pakkumistest enda jaoks parim valik.
Vahel leitakse see parem variant. Mulle jääb hea tunne, et oskasin toredale inimesele midagi head soovitada. On näiteks üks noor lastekirjanik - iga kord, kui ma näen tema suurt ilusat piltidega raamatut, on mul pagana hea meel, et ma algaja kirjastajana tal mujale minna soovitasin. Meie poleks suutnud nii klantsiva raamatu trükiarvetki maksta.
Vahel oleme meie parim variant. Siis on sihuke... natike pidulik tunne...

Nojah, see ringile mineku võimalus on ju kõigil. Mul endal ka, mida ma ka ei kirjutaks.
Ja siis selgub - oi, kuidas see mõttekäik mulle esmapilgul vastu hakkab - mingi töö turuhind.
Kui on ostjaid, saab hinda tasapisi tõsta. Kui ei ole, tuleb tasapisi langetada.

Kui meie kirjastuse köögipoolde lubada piiluda, siis kõige sagedasem praktika on kokkuleppeline % läbimüügilt.
Ma olen täiesti teadlik, et väike tiraaž on sel juhul autorile kahjulikum kui suur. Ja teen ikkagi väikese, sest laos seisev tiraaž oleks autorile sama kahjulik. Kirjastusele veel kahjulikum. Ja, khm, keskkonnamõjud ka, eks ole.
Jah, ma olen nõus, et väikese rahva kirjanik olemine pole mingi rahaline rõõm.
Aga teate, kui sageli ma olen mõelnud, kui väga tahaksin ma olla sündinud näiteks Venemaal ja venelasena. Just sellepärast, et kui ma seal kirjastaja oleksin, teeksin ma - oooohhhhhh, milliseid! - suuri tiraaže ja seesama % võiks olla autorile täiesti arvestatav raha. Kirjastuste käivetest ei hakka rääkimagi...

Veel üks aspekt, et eestlastest kirjutajad end väga pahasti ei tunneks. Kui ma ostan mõne toreda raamatu kirjastamisõigused näiteks Saksamaalt, siis maksan ma nende õiguste eest vähem kui omamaisele autorile makstav %.
Ja sealne autor saadab mulle seepeale rõõmsa kirja, et tal on väga hea meel, et eestlased tema raamatut lugeda saavad.

Nii et kõik siin maailmas on kohutavalt suhteline. Ja - usun, et see on ja jääb minu blogi parempoolseimaks lauseks - turg määrab hinna.
Vastasel juhul oleks meil üks riiklik kirjastus ja selle all kannataksid kirjanikud ilmselt rohkem kui mina.
Mina oleks selles riiklikus toimetaja või teeks kusagil mujal midagi muud, mõlema variandiga arvatavasti üsna rahul olles.

4!!!!

2007-10-05T22:42:00.000+03:00

Neli aastat maailma armsaimat last!

Tänud kõigile, kes selle päeva imeliseks ja meeldejäävaks aitasid muuta!!!!

ps. olin täna pool päeva koduküla lasteaias asenduskasvataja - õpetajate päeva puhul käisid kasvatajad Turovskit kuulamas:).
Rühmatäis pisikesi oli võrratu kogemus. Hakka või ise ennast usaldama..;)

Pedagoogiline süllogism

2007-10-03T17:12:00.000+03:00

Inspireeritud oma lapse lasteaia-kohanemisest ja Karikate Emanda blogisabast.

Väide A.
Väikelast tuleks muudkui aga sotsialiseerida - et tal oleks palju sõpru. Tahtku ta seda parajasti või mitte. Ja et kui ta on rohkem vanemate ligi, siis on kasvatuses miski viga ja tuleb rohkem sotsialiseerida
Väide B.
Kümme aastat hiljem, kui sõprade seltskond ilmselgelt vanemate omast tähtsamaks on saanud, on justkui jälle midagi valesti: tahtku laps või mitte, aga kodus tuleb olla ja vanematega suhelda.

Huvitav, kui ma keeraks need kenad mustvalged printsiibid pahupidi: laseks lapsel olla praegu rohkem meiega ja teismeeas rohkem sõpradega...

Minuga tehti nii. Väiksena oli palju koduseinte ja vanaema turvalisust ja teismelisena sain N Liidu kaardi ja viite, kus suunas transpordisõlmed asuvad:).

Koolist ja Kruusamäest ja ilust

2007-09-29T21:49:00.000+03:00

Teate, mis ma tegin? Ma läksin kooli!
Ma olen endaga padurahul ja paduelevil. Mul oli eile-täna esimene õppetsükkel ja see oli nii-nii-nii huvitav.
(Siinkohal oleks nüüd aus ära öelda, et ma olen kohutavalt kehva auditoorse õppe taluvusega - mulle meeldib lugeda, mitte kuulata. Ja kui ma olen pidanud kuulama, siis on kaks võimalust: a) asi on minu jaoks liiga keeruline ja seega ebahuvitav või b) asi on minu jaoks tuttav ja seega liiga lihtne.)
Seekord aga meeldis mulle kuulata. Ei olnud liiga keeruline, et arusaamatuna mõjuda. Ammugi mitte liiga lihtne, et igav hakkaks.
Ma olen vaimustuses ja põnevil. Ma olen nagu... nagu kümmekond aastat noorem.

*

Tartust tulles käisin Ilmar Kruusamäe "Inimesi" vaatamas. Või siis inimesi, kui rääkida portreedest endist, mitte näitusest.
Sellised suured-suured portreed, kordades üle-elusuuruses.
Need on ilusad.
Ja "ilu" on ikka kohutavalt subjektiivne.
Mõtlesin, et miks nt naisteajakirjandus promob ühesugust ilu. Et ilus on, kui pole kortse ja kõik on proportsioonis...
Kruusamäe inimesed on kortsudega (paljude kortsudega!) ja ebaproportsionaalsed. Nagu me kõik, kui meid ei retušeerita. Ja väga ilusad. Nagu me kõik. Vähemalt see enamik, kelle silmades on valgust ja hinge.
Mõtlesin, et ilu ei saa " välja teenida" - et teen nii ja siis olen ilus. Ilu on kõigil olemas.
Algusest saati ja lõpuni välja, võõrandamatult.
See välja teenitav saab olla hoolitsetus. Mis on - vähemalt minu arvates - suhteliselt oluline, aga millel pole iluga vähimatki pistmist.

"Sügisballi" järel

2007-09-24T20:00:00.000+03:00

Käidud ja nähtud. Arvamused on vastakad - minu meelest on tegemist lausa suurepärase filmiga, šedöövriga - peegliga, mis on tõstetud inimeste ette, et anda neile võimalus enesele pika sügava pilguga otsa vaatada. Katsi meelest on tegu arusaamatu jamaga.
Võib-olla ei ole Kats olnud kunagi nii sügavuti üksi. Või ei mäleta seda.

Ma vaatasin seda filmi ja meenutasin kõiki noid öiseid ja varahommikusi kõrtse, kus ma olen olnud üksi, ehkki inimestest ümbritsetud ja julgedes mõnda neist ka endaga kokkukuuluvaks pidada - vähemalt mingi perioodi raamides.
Meenutasin nägusid enda ümbert neis kõrtsides. Inimesi, kes olid väljas samal põhjusel nagu mina: peitmas oma üksildust seltskondlikkuse maski taha.
Ma arvan siiamaani, et seltskondlikkuse maski taga ollakse kõige enam üksi. Kõige valusamalt üksi.

Ma meenutasin kõiki neid "õrna hinge ja nõrga maksaga mehi", kellega ma olen neissamustes kõrtsides joonud ja rääkinud. Kuulanud nende valu ja lootusi ja avanud enda omi.
Miks ma räägin meestest? Sest naised mu suhtlusringis on olnud kainemad ja mõistlikumad.

Kohati ei olnud ma päris kindel, kas mälupildid üksildusest keset seltskonda on ikka kindlalt kõik minu omad. Või kuulub mõni neist Undile või Vahingule või Kallasele.
Midagi on loetud. Midagi on kogetud. Midagi on kogetud sellepärast, et enne on loetud. Midagi on enne kogetud ja siis lugedes mällu jäänud.
"Mu üksindus on sama suur/ kui siis, kui maailm loodi..." - see oli vist Ristikivi.

*
Ma tahtsin üksildusest veel kirjutada. Liiatigi - ma olen üksinda kodus. Kats ja Kristofer läksid Unekoti emale külla ja jäävad paariks päevaks ja see on minu igatsemise ja üksilduse ja "kana ja televiisori" aeg.
... aga siis tuli üks telefonikõne, mis hajutas mõtted üksildusest suureks värviliseks pärlikeeks. Ei, isegi mitte kee ei ole õige võrdlus, pigem nagu värvilistest pärlitest linik.

Kas te märkate, ma opereerin mõistetega üksi ja üksinda ja üksindus ja üksildus kuidagi imelikult? Kohmakalt ja kaugelt, retrospektiivis ja alatikestvas natukeses hirmus, aga ikkagi distantsilt?

"Sügisball" aga, tõepoolest, on üks vaatamist väärt film.

Moodsa naise süllogism

2007-09-18T20:14:00.000+03:00

... kaasaegse furnituuriga köök võimaldab vähendada argiaskeldusteks kuluvaid samme, optimeerida liigutusi, säästa aega ja isiklikku energiat... karusselliga riiulid, puutel avanevad ja isesulguvad sahtlid... köögikappide sisemine elu ja ilu...
(pudemed köögimööbli reklaamartiklist)

... leida rohkem võimalusi liikumiseks. Iga astutud samm töötab vereringe ja südame heaks... kummardused ja sirutused on tugi- ja liikumiselundkonna tervise huvides hädavajalikud...
(pudemed terviseteemalisest artiklist)

Kui need kaks mõttekäiku kokku panna, mis me saame? Moodsa köögi, kus furnituur ja tehnika vähendavad samme ja käimisraja trenažöör on sealsamas kööginurgas, et kokkuhoitud sammude ajal natuke trenni saaks teha.
Me saame moodsa naise süllogismi!

Akvarelne

2007-09-15T16:22:00.000+03:00

Unõlaja para... Täies uhkuses. Koduümbrus on nagu akvarell - vahtrad, tammed, kastanid... Kollane, punane, sadat eri sorti kollast ja punast, rohelist ja pruuni.
Sügiskrookused läksid õitsema, õrnhaprad ja lillapastelsed õied tulid külge.

Sügis on meeleolude kõikumise aeg. Akvarellivaimustusest tumehalli enesetundeni ja tagasi. Kaneelilõhnasest töövaimustusest soovini end kõigest välja lülitada. Ja tagasi.

Lapsukesel algas laupäevane mängukool. Täna oli aktus. Saime kõik täiesti mõõdutundetult kiita: ikka, et nii toredad lapsed ja nii hoolivad vanemad jne. Ja et õppimine on tee, mis ei saa kunagi otsa ja nii edasi. Minu jaoks kraadikese lääge, aga armas ju ka.
Vanaema (Kristoferi oma) kutsus meid pärast lõunale, see oli veel armsam...

Avastasin, et remondis on ühtteist, mis valmistab lausa meelelist naudingut: Kats paneb meie valmivasse kodukontorisse (jaa - me saame päris eraldi kontoriruumi, elustuudio jääb rohkem elamiseks ja me hakkame hommikuti tõusva päikese paistel töötama!) laudpõrandat. Mulle kui siidikäpale ja laiskvorstile on jäänud kiitmise ja imetlemise vastutusrikas töö. Teen seda täie pühendumisega - see lõhn, see puidu-tunne naha vastas, see heledus ja soojus on võrratud. Kats isegi muidugi topelt, a seda ta teab niigi.
Käisin just seal toas, lamasin natuke aega valmis põranda-osal ja tunnetasin puitu.
Tõsi, see NII naturaalne tunne kaob lakikihi alla, õlitamise jaoks on meil neid sebivaid käpakesi liiga palju.

NAD (blog.tr.ee) võivad ju vahel päris armsad olla

2007-09-13T16:49:00.000+03:00

Vaatan mina oma selleblogi-postkasti - valideerimiskood ja...
Nojah, ja nii see läks.
"IWIXZMuzuK"

Transamees kui firma visiitkaart

2007-09-12T21:25:00.000+03:00

Näide firmalt Raitwood.

Ülesanne.
Tellida ja kätte saada 40 ruutmeetrit põrandalauda.

Tegevuskäik.
Otsida netist välja sobiv hinna ja kvaliteedi suhe.
Minna oma silmaga üle kaema, kas pakutav on see, mis ta näis olevat.
Võtta ettemaksuarve.
Leppida kokku transport.
Küsida, kas on vaja pealelaadimise ajaks kohale tulla. Kuulda, et pole vaja ja jääda uskuma.
Järgmisel päeval maksta arve ning olla kodus laudu vastu võtmas.
Tulevad!
Paraku valed. Toapõrandale sobivate laudade asemel immutatud lauad, mis sobiks õue terrassipõrandaks.
Kõne firmasse.
Nad vabandavad viisakalt ja lubavad vea parandada st õiged lauad saata ja vanad kaasa viia.
Loogiline, eks. Kellel ei võiks juhtuda.

Ja nüüd vigade parandus a la Raitwood.
Tuleb suur, tuliuus ja väga modernne auto. Koos väga vana ja silmnähtavalt lonkava mehega, kes selle tehnikaimega kaootilisi liigutusi tehes maja ette nafta-puuraugu jätab, wifi-purgi paigast lööb, üritab heki ära lömastada… Kui laualaadung katuse kohal ohtliku pirueti teeb, jätab süda paar lööki vahele.
Ja siis, kui minu lauad maas, ütleb transamees tuimalt, et tema asi ei ole, kuidas firma lauad autosse peaks saama.
Jumala eest, kui need lauad tänu immutamisele haisenud ei oleks, oleks ma öelnud, et minu asi – ausalt öeldes – kah mitte.
Ja kui see mees nii sent surmale võlgu poleks olnud… Ja kui ma poleks mõelnud, et äkki mõni naine armastab teda ja kui ma ta siin tassima panen, siis äkki sureb ära ja see naine jääb leseks jne.
Kui mul sellised mõtted pähe tulevad, siis oleks mul kõige õigem end kuskile kinnisesse tuppa lukustada – sest siis ma käitun nii, nagu kliendil polekski mingeid õigusi ja sellega taastoodan viletsat kliendisuhtlust.
Igatahes tassisime me need lauad õue ja see udupeen aparatuur tõstis need üles.

Wifi-purk tagasi, puuraugu likvideerimine jääb homset ootama.

Taevas hoia – selline klienditeenindus peaks küll firma juhtimisele ohtlik olema.

Lauad, a propos, on aga täiesti korralikud. Nii et firma puidutöö (loe: põhitöö) tegijatele pole midagi ette heita.

Koduõppest mõtiskledes

2007-09-11T21:06:00.000+03:00

Lugesin täna veidike koduõppest. Eesti Naises oli lugu ja vaatasin ka saiti www.koduope.ee. Teadsin kunagi ka üht kena meest, kes oma poega ise kodus õpetas, sest oli kindel, et saab sellega kooliga võrreldes paremini toime. (Ilmselt sai ka.)
Oleks minu kooliajal see võimalus olnud... Õppida kodu või ema töökoha või raamatukogu tolmuses vaikuses!
Tõsi, vahel lubati mul koolist poppi teha. Ema andis loa välja magada - lugesin liiga paljudel öödel poole hommikuni - ja jättis kompensatsiooniks mingi pisikese tõlketöö teha vmt. Kui see oli proosa, tegin hästi ruttu ära, kui luule, siis mängisin sellega päev otsa nagu kassipoeg lõngakeraga või kutsikas kondiga. Koolis - põhikoolis vähemalt - nii põnevaid ülesandeid juba ei olnud.
Ja nüüd on mul iseenda sees üks natuke valus mõttekogum. Ikka see... 7.50 riidesse, 8.15 kiidetud olgu maa...
Mul on hirm, et äkki käib Kristofer lasteaias sellepärast, et mul on vaja laps ÄRA saata, et päeval töötada. Hommikuti ma sõna otseses mõttes VISKUN töösse, teatava näljaga tekstide ja kokkulepete jmt järele.
Et kas see võib olla suurem põhjus kui tema sotsiaalne harimine ja alushariduse andmine?
Ma ei meeldi endale eriti, kui see nii on.

Kui ma sõpruskonna näidete peale mõtlen, siis on variante seinast seina. Lasteaed ja hoogne areng. Lasteaed ja vilets areng. Kodu ja hoogne areng. Kodu ja vilets areng.

Kristofer oleks justkui sotsiaalsem kui mina olin. Aga olen ma andnud talle võimalust olla midagi muud?

Lihtsam valik

2007-09-10T23:14:00.001+03:00

Mul on kahtlane tunne, et ma ei otsi oma lemmikblogisid enam tükk aega blogipuu küljest. Ei armasta ma liigseid muudatusi...
Kõik need registreerumised ja valideerumised... Mis see Majakovski kirjutaski? "Sind hundina pureksin, bürokratism!"
Lihtsam valik oli koondada lemmikute nimekirja need, KELLE PÄRAST ma aegajalt blogipuu vahet velkisin.
Järjekord on äärmiselt* suvaline. Märkides tegelikult vaid seda, mispidi blogid käidud lehekülgede loetelus seisid.

* Kui ma tahaks end põnevaks teha, võiksin ju kirjutada ka fataalselt suvaline.

Tajuhetk: ARMASTAB!

2007-09-09T12:35:00.000+03:00

Ühe hea sõbratariga tuli jutuks, et kas me mäletame mõnda hetke, mil me selgelt tundsime seda tunnet, et MINU EMA ARMASTAB MIND.
Ilmnes, et ehkki me saime mõlemad lapsepõlves oma emadega ilmselt üle keskmise hästi läbi, on (ikka mõlemal) see tunne pärit kusagilt täiskasvanuea piirilt.
Üks ühisjoon on meil veel – me mõlemad teeme praegu oma emadega pisut ametialast koostööd. Aga me ei suutnud välja mõelda, kas selle ja selle suurest peast tajutud armastuse vahel on mingi seos või on see juhus.

Temal oli see nii, et ta õppis ülikoolis esimesel kursusel ja avastas, et ta on rase ja sai aru, et ei suuda hakkama saada tööotsimise, õppimise ja lapsega ning et selles valikus lendab üle parda õppimine. Ja siis istus ta oma ema kõrval ja nuttis ema kampsuniõlga märjaks ja korraga taipas, et kui väga tal on oma emaga vedanud. Ja et küllap saab temast endast ka päris hea ema. Sellest päevast on varsti paarkümmend aastat möödas, aga meeles on ikka.

Minu lugu on pärit keskkoolilõpusuvest. Olin eksamitega ropult vaeva näinud, nii lõpetamise (mis õnnestus minu kohta päris edukalt) kui sisseastumise eksamitega (mis mu kenasti puhtalt joone alla jätsid) ja plaan B eeldas akadeemiliste teadmiste kõrval väga korralikku sportlikku vormi. Mis, paraku, oli eksamikevadel mõnevõrra tagaplaanile jäänud.
Paar nädalat aega end vormi viia tähendas kahte trenni päevas. Hommikust tegin ise, õhtuses lõi ema ka kaasa. Ühe järjekordse sprindi ajal aga tabas mind see ARMASTAB!-tunne.
… Seal ta seisis raja ääres, stopper pihus ja valvas pingsalt iga mu sekundi murdosa. Pisike, ilus ja kohutavalt kindel, et ma saan aja vähenema. (Ja tal oli õigus!)
Siiamaani, kui räägitakse ema-armastusest, tuleb mulle meelde stopperiga emme raja ääres, keskendunud pilk sekundi murdosadele suunatud.

Jutustage teie ka mõni laast ema armastuse äratundmisest… Kui meelde tuleb. Kui viitsite ja raatsite jagada. Kui seda üldse saab niimoodi kirjeldatasse hetke panna...

Pinnapealselt psüühika sügavikest

2007-09-07T10:36:00.000+03:00

Kati juures veereb üks huvitav vestlusteema – antidepressantide kasulikkusest või kahjulikkusest. Kommenteerisin seal ka, aga natuke jäi veel kripeldama.
Nimelt üks mõttekäik, et tasemel psühhoteraapiaks on vaja palju ressursse. Kõik need gestaldid ja psühhodraamad… Kõik need nlp-d ja need freudistlikud diivanid…
Raha läheb, vaieldamatult.
Tulemust… Võib tulla, võib mitte tulla.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kas seda kõike ongi tegelikult vaja? Ma saan aru, et see on tänapäeval, mil kõik on muudetav, ravitav ja korrigeeritav, natuke labaselt kõlav mõte. Aga ikkagi…

Kui ma olen kurb, siis ma olen kurb. Teadmine, et selle kurbuse juured on pärit mu varasest lapseeast, ei tee seda kurbust ju mitte väiksemaks. Aega tagasi ei keera ja varase lapseea probleeme enam ei lahenda.
Oleks siis lihtsalt kurb edasi ja vaataks maailma natuke uudishimuliku pilguga, et “näis, kas peale kurbust tuleb ka veel midagi…”?
Analoog suhetega. Need on kas nauditavad või ei ole. Nauditavat suhet tuleks hoida, teistsugune tuleks katsuda viisakalt ära lõpetada – aga enese või kaaslase psüühika alumistesse kihtidesse tungimine ei pruugi kumbagi soodustada.

Ma mõtlesin, millega alateadvust võiks võrrelda. Kaks võrdlust tuli pähe – eelmised elud ja maa.

Täitsa võimalik, et ma olen siin N korda olnud. Vahel une ja ärkveloleku piiril tundub, et ma isegi MÄLETAN midagi. Aga kui neid varasemaid elusid olnud ongi, siis las nad olla. Nende probleemid ja rõõmud on lõppenud, siin ja praegu on juba teised.
Mis see annaks, kui täpselt teada püüaks saada, mis toimus?

Või siis maa… Selleks et sööki ja ilu luua (loe: köögivilja ja lilli kasvatada), ei pea tungima kuigi sügavale. Mõnekümne sentimeetri üles tuhnimisest piisab. Kõik see, mis jääb allapoole, vajab vaid respekti – see on. Aga mitte pööramist ega uudistamist.
Sama lugu noore puuga. Auk tema mulda panekuks on ikka üsna madaluke. Hiljem, kui puu kasvama on läinud, sirutab ta ise juured tasahaaval sügavamale.

Ja mis seal psüühika sügavamates kihtideski niiväga otsida peaks olema…? See, mis on, on pagas (loe: vaimne ja meeleline toitainetevaru) elamiseks. Kuskil on tagavaraväljapääsuna kasutamiseks pihutäis atavisme. Siis, kui neid vaja läheb, pole nagunii aega juurelda, kas need on pärit Darwini kirjeldatud protsessist või pani Vanajumal need kaasa või pärinevad need eelmise elu kogemusest või anti kosmosest kaasa.

Mu tänane soov kõigile, kes siia satuvad - rohkem pinnapealseid rõõme!

Kibe!!!!

2007-09-02T19:55:00.000+03:00

Kallis Julija on nüüd abielus: eile oli tema ja Allani pulmapidu. Kihlustest olen ma kunagi – Pronksiöö aegu – kirjutanud.
PALJU ÕNNE!!!!

Ülilühidalt toimunust. Pärast registreerimist käis kogu pulmaseltskond Vääna rippsillal, Keila-Joal südameid lukku panemas, kurepesa ümber linte sidumas ja Allani isa juures puud istutamas. Kui kurepesa-maagia töötab, siis – noored – vajate te kibekähku oma maja:).
Ja siis pulmapidu!!! Tantsu, tralli, lusti… Lahedaid inimesi, nalja, muusikat, kauneid tooste...

Suhkurmagusaid ja tšillikibedaid pilte saab ehk lähitulevikus.

Omaette teema võiks olla organiseerimisfaas. Lubasin Julijale, et kui ma kunagi peaksin saama tellimuse mõne seriaali või komöödiafilmi stsenaariumi kirjutamiseks, siis kirjutan sinna pulma-eelse sagina sisse ja pühendan selle mõtteliselt talle:).

Rokitüdrukud

2007-08-30T13:06:00.000+03:00

Natuke tööd, natuke blogiringi... Ja avastasin, et Ieska on oma salablogis mulle rokitüdruku tunnustusmärgi eraldanud.
Tegu on naisblogijate omavahelise tunnustusviisiga, selle saajal on õigus (või tungiv soovitus) see omakorda viiele edasi anda.
Aitäh Ieskale, ja head lennutuult tiibade alla.
Jaaa... Minu rokiblogisoovitus oleks siis järgmine...
5 on vähe, ütlen ma teile, ebaõiglaselt vähe... Mu blogirull on ka liiga lühike, aga viis... Uuuhhhh!
Okei... Minu rokiblogisoovitused siis... 6 tuleb täis. 5 kirjutistele, 1 piltidele mõeldes.

Tiia - sajaga rokitibi:)
Kaja - sest ta on julge, huvitav ja aus.
Teine Kaja - head vaatenurgad, hea tekst.
Stepiloom - head lood käidust ja nähtust.
Kati - blogi nagu naisteajakiri:). Ainult et parem.
Unekott - kirjutab küll vähe, aga pildistab palju. Ja huvitavalt.