Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

teisipäev, veebruar 10, 2009

Elu järelevalve all

Üks teema, millest olen ammu mõelnud kirjutada. Nimelt sellest, mis tunne on olla järelevalvatav.
Et enamik asju, mida ma teha tahan, on küll lubatud, aga enne nende tegemist tuleb järelevalveametnikuga kooskõlastada.
Kusjuures, irw, ei ole kriminaalhooldus – muinsuskaitse hoopis.

Saime eile kätte oma KKT-d ehk kaitsekohustusteatise. (Olen nimelt “mälestuseomanik, kes mälestises ka sees elab”.)
Kõlab natuke nii, nagu meil oleks koobas mingi ausamba jalami all.

Nojah, midagi väga hullu see teatis ei sisalda, vähemalt esmapilgul mitte. Et maja väliskuju ei tohi muuta. Ei ole kavaski. Et maja olukorda ei tohi halvendada. No kesse loll oma kodu halvemaks teeb. Et majaesine peab hoolitsetud olema. Elementaarne ju.

Muinsuskaitse seadus iseenesest on oluliselt hullem, paraku on seadus KKT ees selgelt ülimuslikum.

Eks neid nagistamisi järelevalveametnikuga ole siin olnud ka. Aiajupi ehitamise loa ajasin välja üsna emotsionaalselt – et vana aja moonakate lapsi ohustas teeveeres ainult hobuvanker. Meil siin on üks jooksuhimuline klutt, autosid aga vurab hulgakaupa ja need on oluliselt ohtlikumad kui mõisa-aja hobused.

Katusevahetuse puhul lubasid sõbrad kõik Harku naistevanglas külas hakata käima, kui see samm ikka väga kriminaalseks osutub.

Veranda on meil ka ebaseaduslik.

Veetrass ka. Sai teine küll vallas kooskõlastatud (teisiti ei saakski! - ma ei hiili ju ööpimeduse varjus oma torujupiga trassilt vett pätsama), aga kuna vald ei ole muinsuskaitsega kooskõlastanud, on ikka ebaseaduslik.

Nii ma elan, ebaseaduslik tüdruk, ametnike armust.

Enne uue õunapuu istutamist (või kirsi- või pirnipuu vmt) tuleks ametnikku teavitada. Enne mõne olemasoleva puu mahavõttu ka. Pajupõõsast võin oma suva järgi pügada, see on majast eemal.

Õnneks mulle meeldib madal hekk. Kõrgem oleks keelatud ka.

Ja nii edasi. Ega me tegelikult midagi väga hullu teha ei tahagi. Kui me ostaks mõne muu vana maja, siis ilmselt me ei tahaks seda kah ringi ehitada. On juba sihuke tehtud, olgu edasi. Ja vana stiil meeldib meile ka – puit alati rohkem kui plastik, öko alati rohkem kui tehno.

Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et mõned n-ö spontaansed otsused tuleb enne kusagil ametis kooskõlastada.
Ainus vastutasu on, et me elame mälestises. Ausalt öeldes jätab see fakt mu küll üsna külmaks, nii et selles suhtes olen ma kehv muistisetüüp.
Ma ei ostnud mälestist vaid taskukohase maja.
See pole vaatamisväärsus vaid kodu. Kui mõni vaadata tahab – palun. Üldse ei keela. Aga vaadaku nii, et mind väga ei sega, mitte nii, et mina pean mõtlema, ega ma oma eluga vaatajat ei sega.

teisipäev, veebruar 03, 2009

Tiiule, meemikorras

Tiiu küsis kolme probleemi koos lahendustega. Minu jaoks on siin koht vastu vaidlemiseks – et kui ma juba lahendust tean, mis probleem see siis ikka on. Ja ma ei saa ju panna lahenduseks nt ressursside juurde hankimine.

1. Alatihti multitaskingusse kalduv sebimine.
(Näide tänasest) Alustan päeva sellega, et teen ennast muudest probleemidest vabaks, et võtta ühe käsikirja (teema: Krusensterni maailmareis) toimetamise vahele teise käsikirja stiilinäite toimetamine (teema: vanglaelu).
Teen selle vahele lõplikult korda ühe jutukese (teema: sisekujundus), lepin kokku ja teen ära kaks telefoni-intervjuud (teema: suhted), veel üks jutuke üle vaadata (sisekujundus) ja üks kirjutada (viirushaigused). Sekka natuke muretsemist ühe teise ajakirjaniku tööde pärast, mõni arve, õhtul üks firma siseasi, vahepeal mõned kirjad, mõned telefonikõned, põgus blogiring…
See oli mu suhteliselt vaba päev, sest peale lapse lasteaeda saatmise-toomise ja kolme söögikorra valmistamise ei pidanud ma kuhugi minema ega midagi tegema. Homme linna tööle.
Lahendust? Ega ma väga ei otsigi… Kui miski natuke segab, siis kahe suure käsikirja vaheliti jooksmine – kusjuures ühel tuleb keelt lugeda ja fakte kontrollida, teisel tõlget kontrollida ja keelt lugeda. Aga see probleem laheneb aja ja tegutsemisega ära.

2. Eelmisega kaudselt seotud – mul on lapse jaoks vähe aega. Nädalavahetused püüan küll tore olla, aga sellega asi ka piirdub.
Lahendust ei ole. Olgem tänulikud, et tööd on. Olgem tänulikud, et Katsi ajabilanss pisut viisakam on.

Kolmandat probleemi hetkel ei ole. Jätkem siia võimalus rõõmude tundmiseks.

Teiste probleemide kohta ei julge küsida, aga loen kahtlemata huviga:)

esmaspäev, veebruar 02, 2009

täna

TÄNA sain pesuehtsat psühhiaatrilist abi: üks koostööpartner on selle ala inimene ja kui me täna ühes kenas pealinna pargis autos istusime ja hämarduvat linnapilti vaatasime, võttis ta mapi vahelt 20-grammise šokolaaditahvli ja andis mulle - et olgu söödud, arsti korraldus.
Sõin mõnda aega hiljem marsruuttaksot oodates ära. Hea oli.
Tasub ikka rohtu võtta, kui arst käsib, eks ole.
Ainult et õige arst tuleb valida...:)

*

TÄNA möödus 18 aastat mu vanatädi surmast. Küünal põleb ja Kats tõstis vanatädi pildi printeri tagant välja ja riputas seinale. Nii et kui ma nüüd üles vasakule vaatan, siis ma näen teda - vist veidike nooremana kui mina praegu.
Lahe tädi oli. Hästi selline... hoolitsetud ja daamilik...Tegi vapustavalt hästi käsitööd ja teadis alati kõiki klatšijutte.
Surma ajal oli ta 85 aastat vana ja suri nii, nagu ma tahaks ka kunagi kõrges vanuses surra: hommikul käis tööl, siis poes, siis lobises tänaval naabrinaistega, siis sõi kõhu täis, võttis topka viina ja heitis lõunauinakule.
Surm nagu lõunauinak kõlab ju hästi?