Majapidamiskiiksud

Mööda perenaiste blogisid rändab majapidamiskiiksude mäng. Reeglid siis sellised, et tuleb kirja panna need kiiksud, mida tunnistada julged. Ja soovi korral vastamisjärg delegeerida.
1. Toidutegemisveidrused.
* Mulle meeldib toorest liha ja maksa süüa. Mistõttu peab seda alati natuke rohkem varuks olema, kui toidu jaoks otseselt vaja. Triibik, Lessa ja Kristofer on veidrusekaaslased, Kats pöörab pilgu eemale.
* Süüa saab teha köögis, kus ei ole musti nõusid. Tihti ei viitsi ma nõusid pärast sööki pesta, siis pesengi enne söögitegemist. Veidruseks aga muutub asi oma köögist väljaspool. Isegi kodulähedases kõrtsis olen baaridaamiga lobisedes end klaase pesemast avastanud.
* Ma loen huviga retsepte - et need siis ümber teha. Täiendada, vähendada, muuta... Aga lugeda on vaja, mida autoriteedid arvavad.
2. Majapidamisveidrused.
* Ma vihkan asjade ärapanemist. See võtab aega ja pole kunagi piisavalt tõhus. Aga ma võin teha kõike, mis eeldab veega mängimist - põrandapesu jmt. Õnneks saab koristades töid jagada:).
* Mulle meeldib koristada muusika saatel. Ilma nagu ei saagi. Aga majapidamismasinate hääl ei meeldi. Lasin endale kunagi tolmuimeja kinkida, aga ei kasuta seda, sest see müriseb ja siis ma ei kuule muusikat.
* See paljukirjutatud rullike, mida enamik "kiiksuga perenaisi" mainib, see jookseb altpoolt.
3. Isiklikud veidrused.
* Ilma lugemata magama ei jää. Isegi laipväsinuna mitte. Kasvõi pool lehekülge...
* Hommikul on mul hädasti valmis kohvi vaja. Kui üksi olen, toon kohvipurgi, tassi ja veekeetja voodi kõrvale, et mitte ilma kohvita üles tõusta.
* Kultuurikiht laual kasvab geomeetrilises progressioonis. Ja keegi peale Katsi ei tohi seda sortida.

Delegeerin: Unekoti, Valgusekandja ja Rattuse kiiksudest loeksin kõige suurema huviga.

Valu taandumise retsept

10 tundi tööd võõral töömaal, töötlemata uudiste voos.
Maantee. Võõras ja väga lõbus juht.
Pudel õlut.
Kristoferi ja Katsi kallistused.

Ja valu taandub.

Selle faasi nimi on "mis siin õigupoolest juhtus? minuga? kas tõesti?"
Kõik temaatilised mälestused hägustuvad. Minuga? Temaga? Niimoodi? Teistmoodi?

Kunagi tuletan ma need meelde ja siis on need kogemus. Mitte veel. Ehkki värve mäletan ma juba peaaegu rahulikult.

Lagi. Kardin. Tool. Inimeste hääled. Metalli kõlksatus.

... Olin see mina?

Tõesti...?

Õnn on hea tervis ja vilets mälu

Täna hommikul kella neljast püüdsin alustada INTENSIIVSE UNUSTAMISEGA. "Ma heidan enese peast välja kõik selle, mis seal mitte olema ei peaks ning koorman oma mälu kõigega, mis on loodud kestma näiteks eeloleva reedeni. Et see siis omakorda ära unustada..."
Hämmastaval kombel töötab.

Õhtul lappasin oma sajandialguse märkmikke ja leidsin ühest pealkirjaks pandud lause. Siis oli juba täitsa lõbus.

Aga nüüd ma unustan edasi. Muudan mälestusi täisminevikuks. On olnud, olen teinud. Või enneminevikuks. Olin mõelnud.

Mida suhtluskanalid ei lase ehk jaanipäeva märksõnu

Valgusekandja blogisabas oli tema üks megaarmas kommentaar, et tema selle pärast jaanipäevaks metsa taha sõidab, et mõnest tähtsast asjast pole me ju kõnelda saanudki, ainult rääkida. See viimane käib ekraanide ja ekraanikeste vahendusel, peamiselt.
Ja siis, kui me ühel põgusal viivul koridori ukse vahel kõõlusime, sai siis kõneldud. Oma mitu minutit vist:). Need märksõnad - õnn, hirm, lootus, lootusetus, meelerahu - need on nii lihtsad, et need ei kipu nagu ekraanidele tulema. Liiga lihtsad. Liiga sellised, et vestluskaaslast peaks NÄGEMA ka. Päris sõnad ongi vist tihti sellised...

Jaanist veel. Lahe oli - aitäh, kes tulid, kõigile. Ja vihad on talgutööna talveks valmis tehtud, nii et kõik jälle sügistormides ja talvetuiskudes sauna oodatud:).

Üllatuskülaline - Sulle siitpoolt eraldi tervitused... Minul on küll hea meel, et me kohtusime:).

Muide, Unekott ja tema hiigelmagustoit püsivad siiamaani inimestel meeles:). Täna hommikul jõin viimase maasikakoore kirnunukast ära.
Retsept on tema blogis.

"Lilled surid ära!"

Nii teatas Kristofer täna närtsinud lilli nähes.
Parandasin automaatselt: "Jaa, lilled on närtsinud..." kui taipasin.
Me ei ole talle surmast rääkinud. Vähemalt mitte otse.
Aga ta teadis, mis see on.
Ja minul pole muud kui teadmiseks võtta, et ta teab.

Tegelikult olen ma sellega rahul. Esiteks on surmast teadmine ja rääkimine nagunii üks paljude astmetega trepp. Kui tõesti on aeg juba praegu esimesel astmel seista, siis on.
Ja teiseks... Kui surm jääb seostuma millegi nii loomulikuga kui lillede hääbumine, siis aitab see tal ehk elus mõne raske ajaga paremini toime tulla.

... Ma ise hakkasin surma peale intensiivsemalt mõtlema kuueaastaselt. Trammis ütles üks tädi teisele, et "Lapsed ei saa kunagi surmast lõpuni aru saada".
Siis ma küsisin emalt, et miks ei saa. Ja ema ütles, et mitte keegi ei saa, suured ka mitte.
Sealtmaalt ma hakkasin surmast mõtlema. Tont seda teab, kas lootsin oma lapsearuga esimene arusaaja olla...
Aga jah, ega saa küll. Seda ma tean aga küll, et surm ei lõpeta armastust ära.

Jaanipäev läheneb!

Meil siin metsa taga läheb šašlõkk marinaadi ja Kats on naabrimehega kahasse koduõlle hakkama pannud.
Kes end sellest infost puudutatuna tunneb, seadku laupäeval sammud (autonina) siiapoole.
Toredaid inimesi ning head ninaesist-keelekastet võib alati kaasa tuua.

Ma armastan ebatäiuslikkust!

Kohtusin täna ühe sõbratariga, kellega tehnika vahendusel pea iga päev suhtleme, aga reaalis näeme vast paar korda aastas. Ja kaebas tema täna, et paksus tungib peale, keha ei taha teksastesse mahtuda... Kui ta veel alla võtab, ei ole mul (vajaduse korral) Buchenwaldi modelli tarvis kaugelt otsima minna - on teine selline pisike ja habras...
Ja jutustas tema ühest teisest meie sõbratarist, kes ilu nimel kah nii suuremaid kui väiksemaid nippe ette võtab... Ja et peaks vist ka... Olgu mainitud, et mõlemal kuskil missisevõistlusel kõvasti lööki võiks olla, mõlemad on hästi kenad.

...Tulime koju, Katsil mure: pahtelduskiht paistab värvi alt välja...

Aga mis mul viga on? Ma EI NÄE selliseid murekohti! On veidi reljeefi seinal või naisel, olgu... Ongi põnevam ja isikupärasem...

Mõtlesin sellest kohe tükk aega. Mulle tõesti meeldivad need "reljeefid"... Meeldivad ka enda puhul. On silmanurkades veidi kortsualget, olgu. Need on sellest päikesest, mida mulle vaadata meeldib. Ja kulmudevaheline on sellepärast, et kui ma mõtlen, siis see tekib. Ja suunurkades sellepärast, et on nii palju asju, mis naeratama panevad.
Ja tapeedivolt seinal meenutab, et siin sai seda riidega tupsutatud ja siin jäi tupsutamata, sest keegi avas veini ja ma kiirustasin redelilt alla. Ja maali taha ei sünni üldse vaadata, aga kes see ikka maalitaguseid vahtimas käib...
Ja Kristofer on siit või sealt midagi lahti tõmmanud... No olgu... Tuli ükskord hirmsa ajuga - et nää!-nää! (rääkida ta siis veel ei osanud, silmad särasid suurest leidmisrõõmust) - ja see sära on üks põhjus, miks ma seda tagasi pole kleepinud. Teine põhjus on isiklik laiskus. Aga see katkine koht ei häiri mind, pigem rõõmustab. Ikka nende säravate silmade pärast...

Ja need igikõikuvad põrandalauad ja see, et kui ma panen klaaskuuli põrandale, ei jää see mitte seisma vaid alustab enda elu ja kulgemist...

Ebatäiusest tundub nagu RÕÕMU rohkem olevat.
Rõõm täiuslikust lahendusest on ka olemas, vahel harva olen isegi tundnud, aga see kestab justkui vähem aega. Ja ei ole nii soe.

Naljakaid töökohti

TÄNA oli selline natuke sürr ringikulgemisepäev. Üle hulga aja terve päev autostopiga. Aga kuna mul on üks suur töö tegemata, siis leidsin end täna käsikirja kohal pastakaga võimlemas õige ebatavalistes kohtades...
Püssirohukeldri õu Tartus.
Kalmistu Mustlas.
Tammealune pink Kõnnumaa looduskaitsealal.

Rändluuletajate või -laulumeistrite üle ei imesta keegi.
Aga rändtoimetajatest ma nagu polegi varem kuulnud:).

Ma olin peaaegu ära unustanud, et tegelikult elab kuskil minu sisemuses suur ports Nipernaadit:). Tõele au andes tuleb tunnistada, et kui viimased paarkümmend kilti enam ühtegi autot tulevat ei tundunud, sai ka ustav Inriid autoga appi kutsutud:).

Jõevaimustus, päikesepalavik

Kaks päeva kanuumatkal on imeline viis nädalavahetuse veetmiseks. Ja mina kaalusin enne jah-sõna veel mitu minutit...
Käisime Valgejõel, Tapalt allavoolu Sur(j?)u sillani.
Kristoferi esimene veematk, minu esimene kanuumatk. Kristofer oli imetlusväärselt asjalik ja tore matkasell!!! Meie väike poiss hakkab aina enam olema meie suur poiss. Ise nõuab ta seda ka - "suure poisi asjad" ja "mina ei ole väike, mina olen suur".

Täna ma rohkem ei kirjuta. Niigi on hea olla. (Ja üsna väsind olen ma ka.)

Mõni minut ja kaks blogi hiljem. Stepilooma blogis on rohkem juttu. Ma võiksin alla kirjutada viimsele kui tema sõnale selle matka teemal. Lisa - võhumõõgad õitsevad!
Ja veel - need, kes ümber läksid, need olime meie!

Pilk võõrastesse toidukorvidesse

Mõnikord meeldib vaadata, mida teised ostavad. St vaadata kassasabas võõra ostukorvi sisu ja püüda selle järgi oletada, millist elu inimene elab.
Mõned näited.

KAKS SÕPRA, aastatelt 50 ligi, ostsid kaks kotletti, suitsukala viilakaid, energiajooki ja Viru Valge. Grüünesse…?

NAINE TOIDUKÄRUGA ilmselt ei armasta poes sageli käia. Ostukorvi sisuga majandaks väike pere nädala. Tabasin end mõttelt, et loen ta sisseoste ning kavandan neid toitudeks. Et saaks teha kana ananassidega ja küpsisetorti maasikatega ja risottot hakkliha ja köögiviljadega… ja… ja… Ja et ei tea, kas maitseained on tal kodus olemas või ei meeldi talle neid kasutada.

MEES KASSITOIDUGA ostis lisaks kuuele whiskas-juniori konservile neli kilo tatart ja kuus liitrit piima ja kaheksa rulli tualettpaberit.
… Ja ma lihtsalt ei suuda jätta kujutlemata, kuidas ta kiisupoegade karjale putru keedab, piima peale valab ning aegajalt puhta paberiga pahandusi likvideerib.

MÕNUSA ÕHTU PAKETIKS võib ehk nimetada ühe neiu korvisisu – pudel roosat veini, šokolaad, hallitusjuust ja ajaviiteromaan.

POISS TATRAPAKIGA pani mind mõtlema, kas see on kõik, millest ta eine koosneb või oli see ainus, mis puudu oli…

KUUE SUURE ÕLLEGA mees ostis lisaks paki batoonikesi ja kolm vorstikest.
Huvitav, kas see kõik on talle endale? Või on tal laps? Kolm sõpra? Koer? Hamster?

KROONIKA, ÕHTULEHT JA MOCHITO ühe kena tibi toidukorvis. Tõepoolest, kerge alko teeb kollase ajakirjanduse loetavamaks. Või äkki viib hoopis vanaemale kaasaegse koogi-moosi eest? Nagu Punamütsike…

Miks need asjad mulle silma jäid ja miks ma need üles kirjutasin? Ärge küsige… Ajame sooja ilma mõjude kaela.

Erakiri homoasjade teemal

TÄNA blogistatistikat lugedes avastasin, et minu blogi paar sissekannet on ära toodud pride.ee koduleheküljel temaatilises blogiloetelus. Kui sissekanne "Ei homoabieludele!" seda ka väärt on, siis "Kehaturg" räägib vähemalt minu meelest küll millestki täiesti homovälisest.
Aga see selleks. Lugesin mainitud sissekanded koos kommentaaridega Katsile ette ja tema palus, et riputaksin avalikku lugemisruumi ka omakirjutet erakirja, millega põhjendasin ühele armsale tuttavale, miks minu arvates peaks Eesti sätestama samasoolistele paaridele abielu-, mitte partnerlusõiguse.
Loodan, et kirja saaja mu peale pahane ei ole. Liiatigi küsis ta mu suhtumist ühe avaliku ülesastumise eel:).
Niisiis, see kiri. (Vaimus pühendatud Katsile.)

Hea /turvakaalutlustel tsenseeritud/!

Mul on lõputult hea meel, et Sa seda küsid.

Kes homodest-lesbidest vajaks abieluseadust? Ma arvan, et esmajoones need, kellel on lapsed või kes plaanivad lapsi.
Jah, abielu võib olla ilus ettevõtmine või tunnete tõestamine või sotsiaalse staatuse või majandusliku järje parandamine, nii heterote kui ka homode hulgas.
Aga abielu põhiline idee peaks olema mitte võimalus vaid vastutus. Vastutus oma lapse või laste ees.
Abielu on avalik märk sellest, et "meie vastutame selle lapse eest, kuni ta suureks saab".

Mitte, et seda ilma abieluta teha ei võiks, kuid abielud kui semantiline sümbol on iidvana ja inimeste meeltesse kollektiivse mälu hulgas salvestunud. Tsiviilpartnerlus aga mitte. Lähim näide kirjandusest erilaadse täiskasvanuteühenduse ja lapsekasvatamise kohta võiks olla Katajevi "Polgu poeg". Aga see pole perekond. Abielu loob perele raamid. Jällegi vaidlusteema - kes ja kuipalju raame tahab. Aga ühiskonna asi peaks olema tagada võimalus endale pereraamid saada - kui ollakse sobivas vanuses ja teo- ning otsustusvõimeline.

Esteetiline plaan: on ilus, kui perekond kannab ühist perekonnanime. Jälgi sõnade tüvesid ja päritolu - perekond on meie teadvuses nii isiklikust asjast alates nagu perekonna nimi.
Jätta inimene ilma võimalusest perekond luua - ainult sellepärast, et ta soovib seda luua samast soost isikuga - on tegelikult inimõiguste rikkumine.

Praktiline plaan: on terve rida erinevaid väiksemaid ja suuremaid õigustoiminguid (peamiselt lapsi puudutavaid), mida kahe - olgu või samast soost - vanema puhul on kergem teostada kui neid vanemaid juriidiliselt miski seob.
Konkreetne näide meie perest: vald maksis lapse sünnitoetust EVP-des, millega sellessamas vallas maad erastada. Kuna meil on kinnistu kaasomandis, tuli mul poole maa raha rahas maksta, samas jäi 50% seaduslikust sünnitoetusest kasutamata. Väike asi iseenesest, aga beebi kõrvalt tükk ebamugavat sekeldamist.
Seda laadi "iseenesest väikesi asju" tuleb elus aegajalt ette kõigil. Abielu on üks - ja traditsioonilisim - viis nendega hakkama saada.

Majanduslik plaan: meie riigi üks prioriteete on iibe tõstmine, tänu millele on mitmeid päris kenasid soodustusi lastega peredele, mis suurenevad koos laste arvuga. Alates teisest lapsest näiteks tõuseb tulumaksuvaba miinimumi piir. Kui aga lapsed on sünnitatud erinevate naiste poolt, pole need naised juriidiliselt mitte kahe lapsega pere vaid kaks ühe lapsega üksikema. Ja ei mingit tulumaksusoodustust. Samal ajal maksab riik neile üksikematoetust, mille võiks suunata sellesse "lahtrisse", kus seda rohkem vaja on.
Mida enam lapsi, seda vajalikum oleks olla abielus. Kui kolme lapsega pere kõlab täiesti elutervelt, siis "kolme lapsega tsiviilpartnerlus" kõlab nagu "alustav eralasteaed".

Nagatiivsete juhtumite plaan: kui kaks lapsi kasvatavat inimest - sugudest sõltumata - on motiveeritud koos olema, armastavad teineteist ja last või lapsi, saadakse tegelikult kenasti hakkama ilma riigi toeta. Probleemid tekivad siis, kui üks neist kaotab motivatsiooni. Tahab olla üksinda ja vaba või tahab luua uue pere. Ega taha enam vanast perest kuuldagi, toetamisest rääkimata. (Ja nagu me teame, "kuni-surm-meid-lahutab" pole väga populaarne, lahutuste hulk on kõrge.) Abielu korral on lastel õiguslik kaitse, k.a õigus saada alimente (elatis on vist kaasaegne sõna).
Tihti on peres nii, et üks pooltest on rohkem pühendunud tööle ja teenib rohkem raha, teine aga keskendub rohkem kodule ja lastele ning aitab pigem säästa kui teenida. See pool perest on ilmselt see, kes lahutuse korral lapsed saaks... Aga kust tuleb raha?
Abielu tagab, et ühiskond väärtustab mõlemat poolt ühejagu, kaitstes ka suurema vaesuseriskiga poolt puudust kannatamast.
Veel üks negatiivne juhtum: kui peres üks osapool sureb, on mahajääjal veidigi kergem leinaga toime tulla, kui ta samal ajal ametnikele tõestama ei pea, et "on küll minu laps ja lastekodusse saata pole vajadust".

Elu koosneb pisiasjadest. Ja abielu on üks viis nende pisiasjade korraldamisega hõlpsamini toime tulla, et nende arvelt säästetud energia perele ja tööle pühendada.

Loota, et homoabielude võimalus lahendaks kõik homode probleemid, oleks sama naiivne nagu loota, et heteroabielud lahendaksid ära kõik heterote probleemid.
Aga õigus on abielluda on riigi poolt kena oma kodanikke väärtustav žest, mis kindlasti meenuks perega riigi tähtpäevadel lippu heisates või lapsele meie riigi hoolivusest jutustades ja tema rahvustunnet kasvatades.

Lisan eesti.ee portaalist lõigukese abielu kohta:

Abielu on inimese riigi poolt registreeritud kooselu vorm. Ajalooliselt on inimeste kooselu registreerimine olnud vajalik, et anda uuest ühendusest selge märk teistele ühiskonna liikmetele, kindlustada tulevaste laste positsioon ühiskonnas ja fikseerida abielupoolte varalised õigused. Tänapäeval on paljud nende õigustest tagatud juba teiste seadustega ning seetõttu registreeritud abielu kaotamas ka oma esialgset tähendust. Samas on abiellumise praktiline väärtus asendumas paljude uute ning vähemmateriaalsete motiividega.
Registreeritud abielu eelis vaba-abielu ees on peamiselt selles, et abikaasad ei pruugi hakata korraldama omavahelisi tsiviilõigussuhteid kokkulepetega – abielu on kui õiguslike lahenduste „pakett“, kus abikaasade eest on teatud tüüpotsustused ära tehtud. Abielupooltel on õigus esitada ühiseid maksudeklaratsioone ning nad on teineteise seadusjärgsed pärijad. Registreeritud abielupaaridel on kergem paljudel juhtudel ka koos reisida ning suhelda teiste riikide ametivõimudega. Õigus lapsendada sama last on üksnes registreeritud abikaasadel.
Abielu jooksul abikaasade poolt omandatud vara loetakse ühisvaraks, juhul kui abielupooled pole abieluvaraleppes seda teistmoodi soovinud.

* Tänase päeva seisuga lisakommentaar. Olen selle teema peale vahel veel mõelnud. Et ei, tõepoolest, midagi ei juhtu, kui ühtegi toetavat seadust vastu ei võeta. Elu läheb edasi, lapsed sünnivad ja kasvavad, maksud makstakse, kartul läheb mulda ja kirjad posti. Nagu kunagi sõjaaegsel Saksamaal juudi peredes, nagu 50ndatel Siberisse küüditatutel. Hulga leebemini, tegelikult. (Ainult et... kas selline võrdlus praegusel ajal on kohane?)

Intermezzo naise ja lastega

Kummaline koht on see inimeste maailm…

Helistas mulle eile minu sõbranna D. Üks omamoodi lähedane hing, kellega meid tihti on ühendanud just kardinaalselt erinev vaatenurk. No on näiteks minu maailmas mõõdukalt pilvine ilm, näeb tema orkaani. On minu maailmas pikne koos mürina ja välgunooltega, võib tema küsida, kas ma seda mitte ette ei kujuta. Ja nii edasi.
Helistas, nagu öeldud, sõbranna D. Ja rääkis kellestki Paulast (olgu ta nimi siin selline), kelle tema vanemad koos kahe väikese lapsega korterist välja tõstsid.
Ja et tehku me nüüd MIDAGI. Väga sõbranna D. moodi soov.
Asja uurides ilmnes, et MIDAGI formuleerub selleks, et meil tuleks Paula koos lastega enda juurde võtta.
Ja siis leida talle töö ja sissetulek ja uus kodu jne.

… Ööpäev hiljem. Korter on alles. Paulal on vähemalt üks tööpakkumine. Ta on kodus tagasi ja seda korterit ei ohusta miski.
Paula ema ÄHVARDAS tütart – et kui too käib vale mehega (laste isa), jätab ta tütre tänavale.
Uhhh… Aga ainult ähvardas. See on ebameeldiv – nagu sõnad ikka. Aga suhteliselt ohutu. (Nagu… ka sõnad ikka.)
Mulle meeldisid mõlemad. Paula ema vaat et rohkemgi kui Paula. Sihuke... tulest, veest ja vasktorudest läbikäind mutt...

Meie kogemus. Kristofer sai uue sõbra. See nägi nii välja nagu oleks tal JANU uue sõbra järgi. Kes on poiss nagu tema. Lärmab nagu tema. Keeb üle nagu tema. Jookseb ja ronib nagu tema.
Mulle meeldis see lärm, mida nood indiaanlasehakatised tekitasid.
Ja ma sain aru, kui palju ma Kristoferi tundeid kõrvalt tunnen. (Või arvan tundvat.)
Tema rõõmu, tema hirmu, tema uuest sõbrast lahkumise valu.

Veel saime me aru sellest, KUI VÄHE on tegelikult vaja, et kedagi natuke aidata. Veidi aega. Veidi raha, bensiini ja sidekulusid. Veidi mõttejõudu. Suure potiga putru ja paari madratsit. Kõik. Rohkem mitte midagi. (Ja selle aitamise all ei mõtle ma mitte teise elu uueks loomist vaid ühe ebameeldiva aja koos üle elamist.)

Tõepoolest, kummaline koht see inimeste maailm.

Ja aitäh, sõbranna D.

Soovidest ja hirmust

Soovid midagi.
Soovid nii väga, et see soov ummistab põletava söena hingamise. Ja mõtlemise. Kogu olemise. Mõtetel on selline hääl, nagu lohistaks lääpas toasusse konarlikul põrandal.
Hirm soovi mittetäitumise ees ümbritseb nagu tumehall klaas. Näed, et sirelid õitsevad, üks õis teise järel läheb lahti… Aga rõõmu tunda ei suuda. Hirm omaenese soovi mittetäitumise ees on nii suur.

Ja siis see juhtub. Lootus läheb katki. Nii nagu kustub küünal või puruneb klaas.
Pisarad. Vein. Darja Dontsova.




Ja siis on korraga kerge olla. Sest kõik see, mida kardetud sai, on ju käes. Enam ei pea kartma.
HIRM ON OTSAS!

Sirelid on õite raskuse all lookas – ja see ilu ja see lõhn jõuavad kohale ning teevad õnnelikuks. Mõtetel on taas klõpsuvate kontsade hääl. Jagub mõtlemis- ja ütlemisteravust, inimeste tarkus teeb rõõmu ja nende lollus ajab itsitama.

Kah kogemus. Valus ja kulukas, aga elu värvipaleti mõttes ehk hindamatu. Hirm on valu moodi - kui järgi jääb, küll on siis hea tunne.